Maal on hea, maal on nii nii hea.. eemal natukeseks ajaks. Tagasi tulla saab alati värskete supper pommide ideedega. Sinust küll hakkasin palju puudust tundma.. mul on harjumus sulle kõike ilusat kohe näidata ja kirjeldada.. aga ühendust võtta ei saanud kuidagi. Seal oli põld sellise lumega kuhu sa oleks vist vääga palju lumeingleid teinud ja pärast oleks sa minuenda lumeingel olnud.

Maal oleku mustad tunnid:
 kella 12.00-04.00 öösel mängisin arvutimänge :D

Ütle mis ma ilma sinuta teeks..

Mulle meeldib mis igatsuse Vaiko Eplik tekitab, kuid mulle ei meeldi kohe üldse, et see igatsus on nii suur, et 21.sajand ei ole suutnud mõelda midagi lahedat aparaati mis võimaldaks teleportida minujuurde kohe kedagi keda ma igatsen ja praegu mu süda tahab rinnust välja hüpata.. nii nii nii igatsus.
  Mu tühi tuba on küünlavalgusel ilus ja ma tahan seda jagada, mu lasnamäe viienda korruse vaade taevasse on üle aknalauaääre nii ilus, et ma tahan seda jagada ja seda poisikese tunnet tahan ma tunda kui sa puhkad minu õlal.
  Kust sa tulid ja kes sind saatis, kellel tuli selline mõte... teda kedagi imelist ma pean rõõmupisaratega tänama, paljude paljude rõõmupisaratega. Aitäh, palun ära heade sõnade peale kedagi tagastama hakka... las jääda, palun. Ütle mis ma ilma temata enam teeks.

Hakkab peale, uue hooga ja suure hooga. Eesti uue superstaari nunnutamine ja armastuse avaldamine caps lockiga jõudis vaikuses oodata ainult 5 minutit. Mul endal tulid külmajudinad üle selja, kananahk, ülima naudingu värinad Birgiti esitatud "You Shook me all night long" peale. Superstaari tavaliselt ei vaadanudki, pohmakahommikuti või niisama .. hommikuti nägin kordusi. Marten oli lahe, ma ei leidnud temas Vaiko Eplikule midagi väga sarnast peale suhtumise ja stiili. Kene oli ilus ja lahe ja hea muusikastiiliga. Eesti küll vist vajas meessuperstaari, aga eesti vajas ka õiget hea häälega, väljanägemisega nais Rokk lauljat, aga Birgitis võin ma veel väga pettuda, ootab ära mis muusikat ta tegema hakkab.

Minu ilusate plaanidega laupäev, vähemalt praegu on hävitatud, mitte midagi.. mitte kuskil. Ma olen ära teeninud toreda laupäeva, ma tahan vaadata "Armastus kolme apelsini vastu", nautida mingit kangemat, enda käe siduda sinu ümber ja olla. Aga.. kell on seitse.. õhtu on ikka veel noor ja ma ootan et keegi nüüd tuleks plaaniga.

Vaikselt võiks terve õhtu mängida Stealers wheel - Stuck in the middle with you.

ARMASTUS!!

Tuli, tuligi ära, ja nii raske uskuda... nüüd mul tuligi see loll igatsus riskantse 17 peale. Isegi nutt oleks nagu kurgus, tegelikult ikka päris jube vanus. Ma täna mõtlesin isegi, et kui politsei mind nüüd kainerisse viib, ma seletan neile kuidas ma neid igatsema hakkan, ja ma tõsiselt teen ka seda, aga probleem on sellest et mul tavaliselt pole politseiga probleeme.  Aitäh kati, parima viimase päeva õhtu kinkisid.. Teed juua, Soome saatkonna ilusas ainukeses kääridega lõigatud muruplatsil tallinnas ja valgustas meid suur raagus puu jõuluehetega, ja aeg tõepoolest kadus... ja veel teed juua.

And we'll all float on, ok.
And we'll all float on, alright.
Already we'll all float on.
No, don't you worry, we'll all float on.
Alright, already, we'll all float on.
Alright, don't worry, we'll all float on.
Even if things get heavy, we'll all float on.

Sind tahaks päriselt koguag näha.

MInd on rünnanud mingi wanna-be seagripp. Jamasti, köha on talumatu, silmad on tulised ja kananahk on koguaeg peal ... külmavärinad, prr. Ja kui mulle antakse mõista, et ehk ma poleks siiski pidanud eile ka jooma, siis ma ei viitsi seda kuulata jaja, me jälle arendasime enast, nagu oleks niipalju juurde saanud selle nädalvahetusega, pahteldanud auke. Mulle meeldib riskida, mulle meeldib see pohhui tunne, et kõigest on pohui, ja mulle meeldib kui mul on ainult paar asja kellest/millest ma hoolin. Nüüd joon teed, järgmisena joon kohvi, täis kohvitass on teetassi kõrval , ha. Kahju, et ma suitsu ei saa teha, valus on tõmmata. Ja ma ikkagi igatsen sind.

Jube vastik tunne on ideid kaotada, kahetseda.. et sa sel momendil suhtusid sellesse üligeniaalsusesse täiesti ükskõikselt. Mul oli nii, nii, nii hea lüürika peas kokku pandud, sisse pandud pildid mida ma oma pähe jäädvustasin, Marlboro tuntud kange mahv andis mõtteainet kogaueg juurde ja ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin välja et tahaks seda  koos renega kahekesi laulda ja kitarriga viisi taha lükata. Kivis peaga on ikka nii haiged ideed, hullud ideed... Kivis olek ongi vist siuke, et Sa suudad käituda nagu hull, siseneda madalamatesse dimensioonidesse oma ajus, aga sind ei peeta hulluks, sest väliselt see välja ei löö. Kurat võtaks, kuidas ma armastan suitsetamist.

Ma olen pettunud kahes sõbras.. ma loodan, et nad ei klooni üksteist ja ma loodan et nad õpivad mind rohkem tundma, sest tüübid, te ei tea sittagi millest räägite, kuradi **** on meessoost madu ja ***** on üks kõige tavalisem ja lihtsam hiigelmunn, madu mine ime munni... türa küll!

Mind kutsub praegu kõik illegaalne...

Homme on mingi faking täiestiolematu esinemine, kuskil enneolematus kohas, homme peab vara tõusma ja "Kastan kotid vette" like fred used to say. Lippan regaliasse ja ma vist ostan homseks rohkem suitsu kui alkoholi ja mind tõsiselt häirib, et mind pommitatakse mingitse ebareaalsete juttudega seagripist ja et hoopis vaktsiin tapab ja meid juhivad mingid olevused teisest dimensioonist.. fuck you ma ei viitsi mõelda.

Needle, Needle .. hop into my vain, swim around and destroy my brain!

Sixx AM -  Courtesy call

Paar päeva jääb vahele ja juba toimub vaikne katastroof, mis ei püüa kõigi pilke enda poole uudistama. Mul on tunne, et sul on tunne nagu oleksid tagaplaanil ja sa oled ju nii visa mõtlema kas sel kõigel on mõtet, su teod panevad mind muretsema aga su sõnad lohutavad. Ütle paar, kolm sõna mulle...

Kui sa tunend et sa enam ei jaksa, veidi veel, veidi veel... ütle mis ma ilma sinuta teeks.

Dont care ´bout my bad behaviour, my anthem and my habbits.

http://www.youtube.com/watch?v=NIlK-vQ3bBE

Snowflakes Snowflakes

Täna oli positiivne päev. Koolil oli pakkuda esimeseks tunniks Matemaatika, ma ütlesin ära. Läksin hoopis teiseks tunniks ja kohe kunsti tundi, Ma armastan kunstitunde. Ja täna oli veel parem kunsti tund kui tavaliselt, minu (tegelikult desiree) CD player näitas ennast heast küljest, õigemini temaga oli see seotud. Säh teile. Kõik tahtsid muusikat, aga klassis oli ainult CD makk, no ja siis ma võtsin uhkelt oma CD playeri välja, toppisin plaadi CD makki ja siis saigi muusikat meie kõrvadele. Kõige lahedam oli see, et niikui hommik ärkas, hakkas nagu maailm tööle, lund hakaks aina rohkem ja rohkem sadama ja peale kooli ma juba sumasin läbi lume. Suurel vahetunnil, me kaks lootusetut venda, "armunud" ühte tüdrukusse, nothing serious, rohkem võib võtta seda kui, et ta on üks silmarõõm meile. Siis me vaatasime kudias pehme lumi ta suitsupahvakat tükeldas ja kuidas helbed talle ripsmeisse jäid, ta on ikka väga ilus tüdruk. Kogu iluga tuli mulle Kati meelde, kudias temal praegu veab. Lumises helsingis ringi käija ja laeva tekil nautida lumesadu, see on mdiagi mida mina pole kunagi kogenud. Ootan teda :)

Halloween Rock

Palav.. selg on tuline, aga külg on külm .. Keegi idikas mängib trumme ja tunnen suitsuhaisu. Esimesed muljed laupäeva hommikust 31.oktoober. Avasin silmad, uimaselt kuid paaniliselt vaatasin kas rahakott ja kõik muu pahn on alles ja oligi kõik vajalik olemas. Ajasin ennast kuuma radiaatori(mis absoluutselt ei soojendanud ruumi) juurest püsti ja natuke aega päterdasin mööda soundchecki ringi nagu jäälõhkuja läbi õllepudelite ja läbi muu pahna. Istusin siis diivanile, ma olin ikka rampväsinud ja kuradi hea oli vajuda kuskile pehmesse kohta. Sügades kõiki taskupõhjasi leidsin ma lõpuks midagi huvitavat, tegevuseks osutus kõige targem(kuidas kellelegi), parem ja õnnelikum liigutus - mu ´lucky last one´suitsupakist asetada oma huultele ja süüdata ja esimene kõige mürgisem mahv endale kopsu igasse poori tõmmata. See oligi peaaegu kõik, tossasin lõpuni ja jäin magama uuesti, seekord vähe mugavamasse kohta, mugavamasse asendisse.
Ärkasin 5 tundi hiljem, kell 11 hommikul. Sten ja Oll - ainukesed ellujääjad ainult sellepärast, et nad läksid vara magama. Teised jõid ennast täis ja nautisid ristsammudes öist koduteed. Kella ma polnud vaadanud, telefon oli tühi nagu alati peale prallet. Mõnikord on kadunud ja Kati leiab selle kuskilt jälle üles. Kuna ilm oli ilus, aju unine, samm kerge... siis sammusime me kolmekesi soundcheckist minema koju. Jällegist kuidas kellelegi, mina sammusin kooli, koolikooriproovi... oovi... oovi... oovi. Haisesin ja ägisesin tund pool, siis sammusin ka mina lõpuks koju. Kui koju jõudsin ega ma ka siis rahu ei saanud, kohe helistas Oksmann Mihkel ja kisendas mind Pärnu bussipeale, kuhu ma ei läinud, ei jõudnud ega kavatsenudki jõuda. Terve see vaheaeg alates nädal aega varasemast esinemisest oli olnud üks suur alkofestival, mõneti ka mõnuainete. Ma olin väsinud, väsinud joomisest, liikumisest, esinemisest, kuid ma ei vea oma bändikaaslasi alt. Võibolla, et oleks isegi vedanud, kui mul poleks elavat kujutlusvõimet ja poleks ette kujutanud kuidas Oks mind noksi pidi üles poob ja siis ära nülgib. Oks on meie bändi hing, süda ja bändi isa.
Kui ma hakkasin sättima - pesin juukseid, puhastasin nägu, ajasin oma nilbed vurrud ära ja kõik selline protsess, et uuesti inimene välja näha. Vahepeal selgus halb tõsiasi, aga jumala õigesti ajastatult, et ma ei tohi tegelikult õlu, ega veini ega üldse taolisi jooke juua, mul tekib lööve. Löövet andis tunda. Nägu oli kuiv ja tundlik ja sügeles jubedasti, sügades tulid mõned verised kriimud. Kurk oli kuiv, silmad märjad nagu oleks nutt kurgus. Rohkem ma ei hädalda kui halb ja hale oli olla, ma läksin bussijaama "Üks sooduspilet 16:45 bussile Pärnu!" ,siis vetsu, siis suits ja siis bussi.
Pärnusse sõites ma terve aeg magasin, poleks ma seda teinud, poleks see õhtu tulnud nii lahe, kui ta lõpuks ikkagi tuli. Pärnu bussijaamas ootasid mind Oks, Oll ja Taavi. Ma avaldan nüüd ühe uhke idee millele ma üritasin kindlaks jääda, kuid see kestis ainult seni kuni olin jõudnud Pärnu. Mu idee oli mitte juua sel päeval, Halloween Rockil, arvatavasti Pärnu kõige kuulsamas rokiklubis.. igatahes surus Taavi selle mõtte kohe maha, andis telefoni ja ma tellisin endale viina ja sidrunimahla. Tavaliselt ma ei joo viina. Dekadendz´is soundchecki oodates me hakkasime juba vaikselt võtma, taustaks mängis bänd nimega VIIRASTUS, väga jube andmine, mulle eriti selline muusika ei istu. Soundcheckiks olime me juba täiesti konditsioonis. Soundcheck läks hästi, vahepealsete sündmuste kirjeldamiseks pole sõnu, liiga igav. Aga...
HALLOWEEN ROCK! 30-31. oktoobril Pärnu Rockklubis DEKADENDZ, esimesena tallasid lava Circus Runaways, Sleaze/Punk bänd tallinnast. See oli arvatvasti parim kontsert mis me andnud oleme, minu Trubetsky staatus oli muutunud ahvi staatuseks, Taavi oli ikka kuradi täis. Ollil oli üks bassikeel katki.. Aga me esinesime ja punkarid ja tagarea humanoididele meeldis. Taavi karjus iga uue loo alguses järgmise loo nime ise edasi.. Anthem for FUCKING junkie, FUCKING Reckless jne. See kõik oli nii lahe. ma ulatasin ühe laulu ajal mikrofoni publikule ja sealt tulid sõnad, õiged sõnad, õige viis.. see tekitas hea tunde. Kes julges, kiitis meid isiklikult. Enda kogemusest - mind kallistas mingi täiesti suvaline tüdruk ja ütles, et me olime ägedad. Kogu see jutt pole egostrippimine, kes teab ja kes ei tea, siis Circus Runaways on olnud bänd kes alustas täiesti nullist. Ma ei ole kuskil bändis tõsiselt võtnud seda mida me teeme, pole avastanud enda häält, ma ei oskagi laulda. Meil oli kunagi 9.klassis bänd, aga seal me jõudsime ainult ühe laulu poolepeale valmimiseni. Oks ei osanud kitarri mängida, peale paari duuri. Taavi ja Oll olid küll varem mänginud, kuid mitte nii tehniliselt nii keerulist muusikat. Keerulisemat kui nad varem tegid. Ja tänaseni oleme me olnud koos alla aasta ja meil on olnud 8 esinemist. Nii me algul rääkisime ja unistasime, kõike saab kui tahad.
Peale Halloween Rocki tuli meil lõpuks see päev, mis peab tulema bändiga. Me neljakesi lahkusime ööisesse jõeäärsele teele, laulsime enda laule, nagu ´happy family´moment. Ronisime langenud puude otsas, jooksime sik-saki, kõik tundub eriti tavaline ja mõtetu tegevus, aga see tunne.. bändiga koos, nelja parima sõbraga on see nii hea, soe ja kõige igavam ja mõtetum tegevus on nii põnev. Kõige parem koht oli alles ees, jõeäärne mingi vana ja katkine betoonkallas, kui seisad äärepeal, tundub vee puudutamiseni umbkaudu kaks meetrit, kui keegi kusele hakkas, oli see veepiir 5cm su tossuninaotsast kaugemal. See koht oli kirjeldamatu, ilus, avar, pilved olid hõredad nagu kõrbes kuivanud maapind ja nende vahelt paistis Halloweeni suur ja särav kuu. Ja kui vaatasid vett, siis tundus nagu vesi oleks põhjani selge ja põhjas on latern, ja pilvepeegeldused jätsid veealuste ilusate kaljude mulje. Nii, nii kirjeldamatult ilus. Tegime seal kõik koos suitsu ja mõtlesime, kui oleks suvi oleks me vist ammu vees. Lõpuks jõudsime keidy juurde ja läksime magama..

Ma mõtlen nii palju ja nii imelikke asju, aga ma ei mõtle asju läbi. Nii ebaloogiliselt ja loogiliselt loogiline, kui siiani kõik kirjutatud on. Ja täna oli nii külm,see häiris, aga see ei häiri su mõtteid, vaid su keha, keha väriseb, mõtted olid taevas olevatel tähtedel ja ühe tüdruku jäätunud grimassidel, nii ilus. Tänane ülimõtetu päev lõpes ikka mõtekalt.

Ma tahan endale mõtteraamatut, mida ma kannan kogaueg kaasas ja kirjutan sinna sisse mõtted mis mul hetkel peas käivad, jooksevad, lendavad või ujuvad.. liiguvad.

Ma olen täna jälle täis ja täis siiani tegemata romantikat kuid millest ma mõtlen kui ma hakkan siniseks muutuma. Kuid alati kui jutt seltskonnas käib kunstnikudest ja muusikutest ja kirjanikest ja vahvatest kultuuritegelastest, siis ma tahan sattuda baari kus on kaks korrust, väga sita ja ummistunud ventilatsiooniga ja et inimeste jutuläbi kostub vaikne sigaretti suitsu väljapuhumise heli, kui see kõlab kokku puhujate endi teadmata. Kus seintele kritseldatakse pornograafilisi pilte ja niisama lillekesi ja kus kõik on sõbrad, sest kõik on purjus.Lihtne. Ja siis ma tahaks minna Kati maja alla tantsima uka-tsaka tantse, kui taevast sajab õrna lund, tihedalt, kuid mis asfaldile külma kihti ei kuhja. Suitsu võiks jätkuda ja käes võiks olla ilma sildita roheline pudel veini mis jätkub ja jätkub ja jätkub kauaks. Ja siis Katiga minna rohekaks muutunud purskakevu juurde mis juba ammu ei tööta kuid mis on ilus ja jääb sulle rohkem silma kui Solaris, viru keskus või mingi iga teine suur kaubandusmölakas keset linna. Öösel seal lihtsalt suitsetada, juua ja tantsida telefonist kõlava muusika järgi nagu oli ühe heal laupäeval mil kõik muutus ametlikuks ja mis oli heaheahea ja on siiamaani. Ma loodan et ka nii jääb... kaugemale kui mina ette kujutada suudan ja tahan. See ei ole Pask.

Modest Mouse - Edit the sad parts

Ma tunnen ennast nii kindlalt ja keskendunult ja enda eest kaitstuna, mu käitumine teatud rollis on vist lõpuks maandunud. Kiiret lõppu ma ei oota ega ei tahagi oodata, me ju alles jalutame või siis seda ainult teemegi. Tunne on hea, rõõmus ja .. . hea.

Modest Mouse - Missed the boat
The Kills - goodnight bad morning
smile.. :)

"kas kirjutan rokk, nelja K´ga ?"

Alustan lausega, et kirjuatsin paberile "MIS MUUSIKAT TEETE" viiskas fondis ROKKKKI .. .

Igatahes, mul oli lahe nädalavahetus koos bändi ja Falo´ga. Läksime Sindi Rockile ja kus meid võeti päris hästi vastu, tüdrukute pilkude, naeratuste ja semupatsutustega. Kuid ega kõik nii uhke ka polnud, me pidime alles kell 6 lavale minema- Last Gulp in beer can! Mis venis neli kolm tundi edasi kella 9´ale. Polnud paha, kui võtta arvesse unine ja purjus pea oli mul hääl enam vhema alles, kuigi väga valus oli laulda ja see viis oli nagu ta oli. Oksil ka kitarr nusperdas natuke ja meie ühine vennaskondlik lubamine et SLITHERIT me ei tee, ei kandnud Vilja, sest hommikuks oli kõigil pohhui. Saalis oli 5 inimest.. . Falo ja siis veel mingid tundmatud, kellele me arvatvasti peale läksime, sest nad ikka lõid jalgadega rütmi ja peale laivi karjusid "Ööläbi olete oodanud seda hetke ja siis teete siukest asja ka veel - ulmelised vennad". Peale kõike seda pakkisid taavi ja Oks asjad ja lahkusid, jama lugu. Meie Olliga kulistasime natukene kanget peale hakkasime korraldajatega koristama. Taara seast jõi Oll natukene mingit leitud täis õlu. taararaha eest me ostsime Õlu ja Burksi ja mul oli ka veel midagi alles joogist. Meie Olliga käitusime täiesti tavaliselt, aga Sindikatele me vist olime nii naljakad, et and ütlesid et me pole siukseid cendi enne näinud ja and tulevad veel tallinnast, seda lasuet ma seostasin Keidy ütlusega, et "Kui te 5-keesi astusite välja Georgi kohvikust, siis oli kohe näha, et Pärnus pole siukseid vendi". Keset Sindit jõime enanst täiesti konditsiooni ja kui jõudsime Pärnu tuli meile Keidy vastu mis oli Oi-Oi miuke nii kena kokkusattumus, kuid tuli välja, et ma olin palunud vatsu tulla... . Keidyga möödus kena päev, Oll ja mina magasime ta saunas ja siis avastades, et meil pole üldse raha, vihma sajab ja vihmavarjusi ei sanaud kutsuda enam vihmavarjudeks.. hakkasime me igatahes liikuma Tallinna poole. Vahepeal avastas Oll taskust nalja, ja selle alsime ka alla. Tallinnasse meid päris ei viidud, sattusime "Aadu sitapea ja V kolonni" trummari peale. Saime palju huvitavat etada, näiteks, et ameerikalsed olid talle ükskord 6000.- amsknud hääletamise ees ja , et ta sai trumamriks juhuslikult jne. viskas meid kuskile maanteeäärde ära ja seal me avastasime ÕUNU, sõime õunu ja proovisime suitsetada kuuseokkaid, puulehti ja mingit asja. Siis hakkasime üksteist hundinuiadega peksma ja saime mingi igava vanamehe peale kes vaatas teed rooli alt läbi ja vahepeal vaatas meid peeglist. Me nägime suht rääbised välja, ridied olid lollakaid hundinuia valgeid tutsusi täis ja õlipats oli peas. Kõik oli hea, mõtlesin ühele tüdrukule ka palju.. . pole väike ega pole reidist või mida iganes maailm mu kohta räägib.

NB! Ma jätsin peavalu kirjelduse ja pohmelli ja oksendamise ja kõik selle vahele.

Korpus

Rocking and Rolling to Sindi.

4.septembril toimub SIndi Rock mis leiab aset SINDIS ja mis pole üldse kaugel tegelikult.
Sindi Rock on üks esimesi Rock festiale mis Eestis on peetud ja nüüd tulevane Rock Festial on 40. korra juubeli Üritus. Circus Runaways esineb seal koos Giuseppe Pererdi Ja HRR´iga, rohkem artiste veel ei tea.

Difficult to be.

Olen kunstilaagris, toas on 23 kraadi "Still wearing my leather jacket" ja ma ei tea miks? Kõik päevad olen kuulanud The Kills´i, mulle meeldib nende lüürika. Miks hea lüürika nii ruttu läbi saab, sellest ei saa ka aru. Ülehomme on Dilentantide Avangard ja meie uhke ülesaste bändiga veidi on ika närv sees. Kunstilaagris ma alati kuulan viimasel õhtul The Killers´i ja ma ei tea miks. Hea muusika, hea muusika kestab kaua ja ka selest ei saa aru. Suvi on olnud kiire, umbes kaks päeva ja mõlemal päeval pohmakas. Vähemalt käidud pulmas, Lellel, Dilekad tulevad, igast muudel toredatel koosviibimistel. Politsei eest joostud kui lastud hoiatus laske jne. Nüüd tuleb kool, matemaatika suvetöö pidin ära viima, aga olin Laagris. Raamat mõrvab mu. It´s so difficult to be.. . aga pohhui, naeratame Chees!

Day

Võrreldes eilsega, kus ma pakatasin rõõmust, kui teadsin et lähen rulaga sõitma ja koju jõudes oli see tunne kadunud ( ma siiski sõidan koju 45 minutit) ja ei viitsinud enam midagi teha, istusin arvutitaha ja tuli igatsus. Mängisin 10 tundi järjest ühte ja sama arvutimängu ja heitsin magama.
Saabus tänane päev kus ma koitsin mitukorda järjest ning viimasel korral mugiva isa pärast ja F1 lollaka kommentaatori hääle pärast ka. Terve päev ei teadnud mida teha, rääkisin lilianiga ja rääkisin Markkoga, helistasin ka Oksile, aga Oks oli Järvakandis. Ta on alati kuskil imelikus kohas kui ma talle helistan. Saime kokku lepitud , et läheme vanalinna mällerdama nagu muistsetel aegadel meie elu ajal ja enne astun Markko proovikast läbi. Väljaminnes mainis isa mulle, et Vanalinnas on varastel julm tehnika, 1)kõigepealt annavad peksa 2) varastavad sind rahast paljaks 3) võtavad jalanõud ära , et sa järgi ei saaks joosta. Läksin Markko proovikasse, kus me nagu pintsakutes mehed arutasime kuidas seinad ja sisekujundust teha, ning eduka kokkuleppe puhul kõndisime alkoholi ostma, et meeled selgeks teha. Siis saime Aili ja Lilianiga kokku, koos nendega me rõõmsal sammul kõndides saabusime Hella Hunti. Madalam rass täiskavanute ees nagu ikka seadsime sammud ka madalamale korrusele kus me jõime õlu ja tegime suitsu ja Markko tegi huvitavaid trikke nagu näiteks hõljus ja keeras oma käsi 360 kraadi ja meie korjasime oma silmamune põrandalt peale igat trikikest. Kõige parem trikk oli kui ta puhus kinnisest suitsupakist ühe terve suitsu välja... ärge küsige.Vahepeal tuli sisse üks punkarkunstsnikstiilisiseeiteakakes mehike kes tegi suitsu ja hoidis madalat profiili ent siiski istus meie lähedusse. Siis ta aga pahvatas luuletama ja mitte kuskilt maha lugema vaid peast rääkis meile tänase info- ja majandusühiskonna pahesid ning lahkus. Siis oli mulle päris hea kompliment , et Hardcore Superstar meenutab Ailile ja Lilianile mind. Edasi lihtsalt vestlesime ja tühjendasime klaase. Rääkisime juttu kuhu kuulus igasuguseid teemasi, lõpuks olin juba päris bump ja sammusime levi´kasse ja sealt küsiti meilt passe ja ei hakka ma siin riimima, persse. siis mõtlesin, et persse see levikas, lähme koju ning seadsime Markkoga sammud Hobujaama peatusesse, ma avasin oma Bocki ning Hesburgeri ees jagasin venelastele suitsu. Burksid käes ja promillid olid ka käes ja õllepudelgi oli käes ja mendi auto vihane ning näost kahvatu ja kohati sinine sõitis ka mööda ja ma jäin vaatama kas tuleb järgi vana kurat. Ei jõudnud infot analüüsida kui Sex Shopi ees kukkusin lillepoti otsa ja näoli maha ja Bock läks ka katki ja burks lebas ka maas nagu haavatud soldat. Markkol hakkas vist kahju ja andis pool oma burksi mulle. Siis tegime suitsu ja ma kusesin pandimaja ukse täis ning sammusin kõige esimesena bussi kõige esimesse istumiskohale ja hakkasin kõige esimesena rääkima ja koju jõudsin ennem kui Markko. Nüüd siin ma olen, purjus ja näljane. headööd.
...mu kõht valutab kuna purjuspeaga kogematta jõin vee asemel äädikat.

Mind of Dolls - Marks on my face

Bitch´nism and´em proffessions.

Suurlinnas ei maksa truudus armastatude ees midagi. Kui suureks saab nimetada Tallinnat? Ükskõik keda ma kohtan teab kedagi keda mina tean või keda teab minu sõber kes on päris hea sõber ja maailm on sitaks väike. Kui juba Tallinnas on maailm väike... siis maailm on lihtsalt natuke suurem ja suurlinnu pole olemas. On olemas läbu punkrid, savu urkad ja pelgupaigad. Ma tahaks elada kuskil vahel, ise tean kuhu minna kuidas on meeleolu ja kuidas mingisugune olukord nõuab. Mina austan truudust kuid millest ise ei suuda kinni pidada ja olen hale ja nõrk ja teised mind provokatiseerivad. Enesehaletsus on jälle asi mida vihkan. Olen olnud 4 päeva ilma tüdrukuta keda ma siiralt armastan ja ka tema armastab siiani mind, aga mina keerasin käki koos kaaslasega kellele ma nüüd noa selga lõin ja olen ka mõnes mõttes õnnelik, et ta mind nüüd vihkab. Tüdruk, kellega ma olin üle poole aasta koos ja selle poole aasta jooksul me olime lahus täpselt ainult neli päeva, mis tähendab siis, et ülejäänud valgus tunnid olime koos. Plaane oli palju, aga keegi ei jõua tehtud elutööd ja palju jääb poolikuks, jäi ka meil. Mul on palju imelikke haigusi millest on veel imelikum teistele rääkida ja ka siia ma neid ei avalda ja mida teab ainult mu ema... ehaha. Ebakaines olekus lendan ma kaasa kas tuuleiiliga või ulbin aeglasemalt veepeal ja otse kellegi rüppe kes ei ole tegelikult minu underground ametlik kaasa. Tahan teha sellele lõpu, sellega kaasnes palju sitta ja kurbust aga vähemalt osades asjades sain aus olla esimest korda elus. Ma olen seitseteist ja varsti olen 18 ja täis, aga ikka on imelik mainida, et ma armastan kedagi, sest mulle tundub et teistele tundub see feik, need kes teavad mind vahest paremini kui ma end ise. Aga ma armastan kedagi ja sellest saad alles siis aru kui kõik on sind maha jätnud ja sa lihtsalt teed bändi, jood ennast täis jagad öösel venelastele suitsu et peksa ei saaks ja lähed koju kus sia anerab su üle et sa täis oled ja siis istud maha ja vaatad seina ja ootad kuni vesi keema läheb sest sa tahad kohvi ja et su ketsi kand hakkab viltu kuluma.... ja et sul läks õhtuga kaks pakki suitsu. Truudusetus ehk Bitchnismi vastu aitab ainult su enda mõistus ja mina pean seda treenima... proffessionsid on kudias kellelgi, sellpärast and ongi ju proffessionsid ...

mmm...

Ei tea kas vihma tuleb aga päikest ära looda enne surma, but hey look at the bright side... surra võib igakell, Surm on vembumees.

Beginning of the beginnings..

Viimase 3-4 kuu jooksul mil oleme neljakesi hoidnud koos bändi mis võibolla oleks vahepeal juba lagunenud, kui bassist Ol oleks varvast lasknud oleks kööga. Küll aga saime ta endale hoida hea äri ideega maksta temaeest kinni kõik proovid. See oli parim mis meie haridusega mõelda annab. Ja peale esimest gig´i ei olnud ta enam lahkumises nii kundel ka. Ol hakkas üle laskma trenne, ja ühekorra isegi vabandusega mis ka päriselt eksisteeris- tal oli varvas paistes vms. Ühesõnaga päris bad-ass vend. Meil on olnud kaks esinemist, esimesest säravast hetkest kus ennast näitasime oli enamvähem normaalne, oleks saanud ka paremini. Minu kohapeal seismine ja hirmust värisevat jalga nõksutades nagu löönuks rütmi ei ole väga muljetavaldav. Teisest esinemisest ei räägiks. Igatahes oleme tegutsenud enda arust väga madala profiiliga, kuigi kuidagi oleme saavutanud endamoodi kuulsuse koolis, Pelgulinna tänavatel ja mingi jässaka mehe jaoks. Muusikaõpetaja ikka pajatab lugu kudias igakord kui me proovi teeme on all inimesed kes tahavad pilte meiega ja autogramme. Ja kuidas küsitakse palju meie Taavi kohta. Aga see on ainult kohalik kuulsus. Kahe nädala jooksul oleme edukalt valmis teinud kaks lugu, rütmikad ja palju kisamist. Võibolla on see turbojänese moel tegutsemine tingitud üksteise mõistmisest muusika suhtes. Kui Oks libistab mõne vägeva riffi teevad korraks kõik hästitähtsakuulamise näo pähe, siis imestame vaatame Oksi ja edasi läheb asi nagu kellavärk- iga minut sünnib midagi uut. Oksile hakkab peale mängima taavi, toimub sama ahvi vaimustuse ilme kõigil lendab peale Olimar oma paistes varbaga. Ja ma kisan enamvähem viisi pidades peale täiesti suvalised sõnad, nii tekib tavaliselt vokaali viis ja siis mõtleme päris sõnad peale. Kui on tavaliselt reedesed proovid, Fridays always fun day. Siis ei puudu kohe kindlasti vähemalt kaks pakki sigarette ja palju õlu. Ja kui me täis oleme on asi peale täieliku orgasmi veel ka megalõbus muusikat teha. Algab minu mikri keerutamine juhtme otsas, Oksi AngusYoungilikud liigutused millele ta ise vürtsi on lisanud ja Taavi metsikud tulevikus publikus viibivate tüdrukute erutamiseks Keelega mängimised ja raputamised ja Olimari pohhuid jalad harkis õlgade laiuselt ja bassikitarr munnile toetudes, suus sigarett ja silmad märjad muusika nautimis olukorrad. Jutustatud on kohalikust kuulsusest ja muud sellisest, aga kõige ootamatum oli keset proovi sissesadav tüse prillidega HardiVolmeri pilguga mees. ta tuli koos eriti rõõmsas tujus Birgy Lorenziga, kes on meie kooli mingi IT eintsein. Mees käsutas meid lavale ja ütles , et mängige mulle midagi ma tulin TEID vaatama. Mängisime oma lugu "Reckless" natuke tagasihoidlikumalt kui tavaliselt, aga mängisime ikkagi ära ja... ta kiitis seda üllatavalt raskete ja targa inimese sõnadega aga ta oli imestunud ja väga rahul. Siis ta tahtis seda veel paremini esitatult ja rääkis meile sitast tehnikast mis seal tol hetkel eksisteerisid. Taavi lisas ka paar sõna sekka, väga targasti jutustas trummidest. Tubli poiss loeb meist neljast kõige rohkem raamatuid. Igatahes, me saime sellelt paksult ja toredalt mehelt kuradi toreda suulise lepingu.
"Aga davai poisid, tehke kolm lugu valmis, siis teatage Birgyle ma vean poistega tehnika kohale ja teeme plaati!" , plaadi all mõtles ta seda et senikaua kuni plaadimõõdus laulud koos. Ja kõik on tasuta. Is this the Beginning of the beginnings ? Praegune eesmärk on saada Lelle Alternatiivile. Võibolla ka enne seda kuskil esineda, mis oleks hea.

Me my bad sneakers and a pina colada!

Tuli tuju siia üles märkida vanu aegu. Ausalt öeldes käib see eelmise aasta kohta, aga nagu ma kuulsin Taavit karjumas "Tunni aja pärast on tulevik!", siis tund aega tagasi oli juba minevik.
Selle üldse mite paha mõtte peale tulin ma kuna ma kuulan viimasel ajal kuidagi erakordselt palju jälle Hardcore Superstari, täna märkasin evelinil vanat pilti...ja rohkem põhjuseid polegi. Hardcore on mu nostalgiline lemmik vahelduva eduga.
Alustades juba novembrist 2007 mil kogu see brutaalne joomine ja tubaka pakk päevaga lahti läks ja muidugi suurenes huvi narkootikumide vastu. Ma arvan et sellele imelikule kuid ekstreemselt maniakaalset huvi suurendas ka raamat "Nikki Sixx Heroin Diaries". Aga neist pärastpoole.
Me pidasime Steni ja Minu sünnipäeva rene juures. Tegelt ma ei mäleta kas pidasime, aga me mõtlesime seda nii. "Rock n Roll Winter" nagu me Steniga seda kutsusime. Renksi 5x2m tuba oli kümne inimese jaoks raudselt kitsas, aga käis kah. Inimesed olid toredad, muusika oli kõva ja kõlarid olid õllega leotatud, sest nende ümberminemist oli seal raske vältida. Põrand oli täielik õllemeri, pärast kleepuv nagu kärbsepaber ja meie olime kärbsed. Seal sai minust kui endisest pehmikust, võib nii öelda et mees. Ja samas võib öelda et minust sai täielik värdjas. Minu hea õpetaja Sten Püvi kes läheb enamvähem närvi iga asja peale, mõnitab kõiki ja tal on pohhui. Pärast oli tema hüüdnimi Mr. Naked, sest ta oli paljudel pidudel paljas. Aga hüüdnime kasutasin vist ainult mina. Igatahes rääkis Sten mulle, et ma ei oleks Lauras (minu eks-girlfriend) nii kinni ja ära liiga ära armu. Sest tüdrukud jätavad kunagi ikka maha. Sel vennal oli igatahes kuradima õigus igas asjas peaaegu. Meie seltskonna kõik jutuajamised ja elutarkuste pajatamised toimusid suits käes. Ja põhilised jutuajajad olid Art, Vaiko, Sten, Mina, Egert.. ja mõni ikka veel. Samal õhtul me läksime edasi Levikasse, aga kahjuks ei oska ma midagi öelda sest ma ei mäleta midagi.
TEADE! Art never made it that far...
Paari nädala pärast külastasime seda kohta uuesti, seekord natukene varajasema ajaga. Liikusime läbi Hirvepargi mis tänaseks on saanud kuulsaks istumispaigaks paljudele punkaritele, ühele vanale daamile kes tahab ka punkar olla, pargivalvurile ja paljudele politseidele lisapreemia noppimise kohaks. Hirvepargis me räppisime...? ja jõime viina, puhtalt. Edasi liikusime Vabaduse väljakule kus Renel lõi paak errorit ja siis tühjendas seda minumäletamist mööda vähemalt 5 minutit. Põõle tühjendamise pealt hakkas veel oksendama ja siis ta tegi korraga juba kaks asja. Siis hakkas ta kõigele lisaks samal ajal naerma...vaatepilt oli väga pull. Vähematl Sten oli naerukrampides, ma ei mäletagi et ta kunagi niimoodi naernud oleks. Levikas me tavaliselt pabistasime kas me ikka sisse saame, kuigi seal oli paljusi alaealisi kes ei jäänud kunagi vahele ja ei visatud välja. Sellepärast olin ma oma uduvuntse natuke kogunud just sellel eesmärgil et teha ülbe nägu ja lihtsalt sisse jalutada. Sees oli palju rahvast, kes olid täis. Sten kadus ära. Vaikot polnud ka näha ja me renega jäime mingisuguste Sakslaste lauda istuma. Sakslane hakkas Renega sõbrustama kuni sõbrustamine viis väga imelike kallistusteni Renele. Rene aga oli nii ahoi omadega, et vist ei saanud mdiagi aru. Ma järeldan seda sellest, kui mul juba ainuüksi võtmete küsimisega läks aega üle poole tunni. Ma ei viitsinud seal enam olla, mõtlesin et lähen siis kasvõi üksi Rene juurde. Hommikul kuulsin kuidas nad olid pärast kodutee leidnud. Kui olid läbi Balti jaama tulnud ja sealne politsei oli kummaliste küsimustega neid kummitanud ning ristsammuline Rene vaevalt arusaadavas keeles vastanud ta küsimusele "Kas te olete purjus?" kõva häälega "TÄNA ON REEDE!"
Sellest naljast räägiti tihti veel kaks nädalat ning natuke vähem kuni suveni välja.
Selliseid koosviibimisi oli palju, pärastpoole sai põhikohaks Getteri kodu.
Ja narkootikumid... kõlab nagu me oleks rämedad junkied. Allikaid tekkis, aga me kunagi ei kasutanud neid. Mitte mina otseselt. Kuskilt katakombidest leitudtablettid läksid nagu soe sai, me ei teadnud neist midagi aga ohtlik on põnev- minuarust. Mul kiskus igatahes silmad vesiseks näo õhetama ja hingamisprobleemid. Sel päeval läksime Lauraga peaaegu lahku, aga sel hetkel oli suva mulle meeldis niikuinii juba teine tüdruk kellele ma ei plaaninud seda öelda aga see tuli välja. Niiet mõnes mõttes võib olla kindel targas lauses "drugs change people".
TEADE! Edaspidi ei mõjunud mulle enam ükski tablett.
Kõige selle vahepeal unustasin mainida selle Gypsy-Dollz perioodiks. Igal heal ajal on perioodi nimetus, aga ma tean ainult Eesti Kuldaega mis Mihkel Raud oma raamatus oli eriliselt teravat sarkasmi kasutades vist mitte niiväga heaks ajaks kirjeldanud. Me lõime oma bändi algul Egerti, Steni, Rene ja ma ise endaga. Pärast kujunes see ma ei tea kuidas ümber bändiks nimega Gypsy Dollz - püüdsime jõuda kaugele, olla esimene eesti Sleaze bänd laias maailmas. Mingi kuradi ime läbi oleks see võibolla isegi sündinud, aga liiga palju muutus. Gypsy-Dollz periood oli üks wildimaid. Me tegime regulaarselt bändi, meil oli 12 väga "cooli" lüürikaga laulu, millest nüüdseks on kadunud kõik peale kahe. Ühe me olime juba teostanud, mida oli vaja ainult lihvida Steni eritirajultkõrvakilesipurustavarütmika sologa. Sten on üks parimaid kitarriste minu sõprusringkonnast. Võib öelda isegi et Eestist. Tal on sitaks eriline stiil. Võibolla sellepräast ta ka pälvis aasta parim Lääne-Eesti kitarristi preemia.
TEADE! Bänd lagunes suve keskel, kui Art läks kindlalt Tartu elama, Vaiko kolis kindlalt Tartu, mina jõin ja suitsetasin edasi, Sten suitsetab siiamaani kuid joob harva "Drugs is what makes him happy"
Kevadel olid kõik põnevil, kas ka järgmine nädalavahetus möödub Getteri juures. Seal olid parimad peod kevadel. Kõikide all pean am silmas neid inimesi keda mina tean ja sõbrad, küll nad ise saavad aru. Põhilised olid eriliselt purjus ja toast tuppa roomav naerukrampides Evelin, märatsev Sten, suure jutuga Vaiko, omaette Art, segase jutuga Egert, lamav Petra, arusaamatu Evalotta, hüperenergiline Elisabeth ja ma ei tea kes Mina.
Enne 9. klassi lõppu veel viimane suurüritus - Sebastian Bach´i kontsert. See kena soe päev mai kuus algas kooliminekuga. Kooli lasime nii tähtsal päeval üle. Ostsime õlu ja suitsu ja kolisime Logo hoovi, seal lakkusime ennast Steniga täis. Olime lahedad rebelid, topless bodies ja hops 40-ne peale ja keksklinna Tammsaare parkki. Samal ajal oli seal mingi lava püsti, kus arvatavasti olid varsti lavale astumas super ägedate koolipoiste bändid. Aga selle mõtlemisega ma kaua pead ei vaevanud. Mu keha oli purjus kuid mõte kaine. Ma olin oma aju süvendanud ainult Sebastian Bachile. Edasi sõitsime buss nr.3-ga Ecku juurde. Bussis Sten ja Ecku naersid mu üle koguaeg. Kui ma tagantjärgi mõtlema hakkan, siis ma tean miks nad naersid... ma olin palja ülakehaga, pikalakaline 16 aastane väikest kasvu purjus poiss kes KISAS bussis. Arvatavasti ajasin ma täiesti seosetut juttu. Ecku juures me ei saanud Sebastiani ekstaasist ikka üle, avasime ülejäänud õlled, suitsetasime köögis palju suitsu kuni ma magama jäin.
"Ouu, mees ärka üles...hiheh!"
"Ou, düüd kuuled või"
"Türa..." ja atsaki, lendas Steni rusikas mulle munadesse ja üleval ma olingi. Kell oli niipalju, et aeg minna SEBASTIAN NACHILE FUCKING A!
TEADE! Seal mul tekkisid kahtlused et ma olen skisofreenik, kuna minuarust üks tüdruk suudles mind. pärast tuli välja, et tüdruk oli Fredi vana klassiõde ja ei, ei olnud suudlust.
Vabandust inimesed ma ei jõua rohkem kirjutada...
Ja inimesed kes elasid minu kõrval või minuga koos kuskil olid...teavad kui kuldaväärt see aeg oli.

"Me võime kuulata ükskõik mis muusikat, aga me tuleme Sleaze juurde tagasi, me teeme seda kõike uuesti ja uuesti..."
-Sten Püvi

"...Me, My bad sneakers and a Pina Colada"
-Silver Veilberg

..palju jäi jälle kirjutamata, ma vahetevahel uuendan.

...Ma just tsekkisin enda blogi täisprofiili ja ma avastasin et ma olen lamba aastal sündinud. So the network really do, comes in handy. Kell on 0.51 on teisipäev ja ma lähen magama.

"Sitaahvi Rokkar"

Sitaahvi rokkar ehk lõpmatu puberteet ehk laiskus ehk tehaasjumismatahanmiseioletegeltlahedad ehk saata kõik perse. Mulle meeldib nii, ma olen ise ennast siukeseks kasvatanud ja seda emale otse näkku ei tahaks ütelda, kui ta halab KUST SA SELLISE KASVATUSE SAANUD OLED! Ma tean mis on mulle endale parem, ma pole maailma peale vihane. Ma ei vihka isegi emosi. Sellisest mõtlemisest ei taganenud ma isegi siis kui mind tabas isa jõuline rusikahoop kõhtu, sest olin ta perse saatnud kui ta ütles et silmi värvivad ainult homod. Oleks küll nii jah kui sa kõnnid Armani teksades ja sõidad bemaris. Aga ma pole näinud ühtegi homoseksuaalset rõõmsanäoga pehme roosa säraga vennikest kellel oleks silmad värvitud. Ja ma ei vihka ka pedesi. Ma taipasin ka miks Mehis vihkab kui teda metalistiks hüütakse -idioodid kes kuulevad su iPodist trummipõrinat siis viskavad pilgu alla ja vaatavad "Ahah, näe tanksaapad, see mees on metalist". Mind häiris see ka kui ma ükspäev kõndisin vanalinnas ühe tüdrukuga ja mul olid jalas tanksaapad, präast kojujõudes ta küsis mult MSN´i teel kas ma olen nüüd mingi metalist? Ma vihkan inimesi kes on lollid, kuulavad mida teised ütlevad ja ei julge oma arvamust avaldada. Võtan näiteks inimesed kes kutsuvad teisi emoks sest ta kannab kitsaid pükse ja Vanse. Muidugi see stiil on väga nõme sest ka see on üsna sarnane igale teisele 14 aastasele jobule. Eestis ega ka mujal maailmas leidub neid "emosi" kes kuulavad Tokio Hotelli või muud sellist ja siis halavad üksi kodus lihtsalt et lahe olla, et olla teiste moodi ja nad pikapeale jäävad nõrgaks ja solvuvad iga asja peale, igatahes kasvavad neist värdad ja mõjutatavad sitakotid. Vihkan ja lausa jälestan ka neid kes on redipeded, tüdrukud on O.K aga poisid ja nende ütlused kui keegi ütleb talle et sa old kena poiss ja and avstavad "äh, sina oled!" või mingit muud taolist paska. Elu üks suurimadi ehmatusi kaasnes sellega kui sugulane näitas mulle kuidas üks poiss oli kirjutanud pildi alla " Marju ja Jänksu, suvel jälle karjääri tsillima ja värdjaslike nalju tegema, teist ei ole keegi üle musud"omg...Call the 911. Ühesõnaga on raske öelda mis mulle meeldib, enamasti seda mis tekib mulle mõtetesse väga äkki. Nagu näiteks, et võiks kunagi mõnda kooliõde kooli vetsus keppida. Või purjuspeaga näiteks, kuseks litsimaja ukse käepideme täis.
Tunned rõõmu sellest mida sa tahad teha, ja kui keegi sind ei keela.
Elu suurim armastus oma tüdruku kõrvalt on muusika. Märgin kohe ära et ei pea muusikaks mõtetut arvuti koodidega nudipeade valmistatud ... ma ei teagi kuidas seda öelda, aga ma tean et seda kutsutakse tränaks. Ma armastan teha enda bändi, ma armastan oma bändi liikmeid kui oma parimaid sõpru. Vältides kadedust ja säärast, armastan ka muidugi kahte parimat sõpra väljaspool bändi- Egert Mitt ja Fred Saul. Frediga me käime rulaga sõitmas ja Egertiga käime pilves... ee ha, ha, ha. Meeldib ka koolis käia, päris ausalt. Kuigi mul ei lähe seal väga hästi. Kuid nagu kõik minuvanused ja ka natukene nooremad ja tooremad armastavad pidusi ja suve üritusi ilma vanemateta. Sitaahvi rokkarina iseloomustas mind Aili, mis seostubki suvega. Ta küsis kas ma lellele (Lelle Alternatiiv) lähen, mis ma seal teen ja kad mu tüdruk tuleb ka? Ma vastasin et muidugi lähen, arvatavasti joon ennast täis ja las teeb mis tahab. Sellepeale ütleski Aili "Ei taha välja näidata miuke sitaahvi rokkar sa tegelikult oled jaah? :D:D:D"

PS! Palju jäi raudselt kirjutamata aga okei...suva, paneme punk(t)i

First gig...

...is not always so big. Meie kurikuulus bänd, kuulus vaid nelja inimese seas ja need oleme ka ainult meie kes sinna bändi kuuluvad. Voh, see reede, mis tegelt oli 4 päeva tagasi said vist kõik teada kes on Circus Runaways, mihukesed on on mehed kes seal lõõritavad ja esinevad. Esmamulje võibolla polnudki nii hea...kui ma pärast esinemisest videot vaatasin pidid mu kõrvad otsast kukuma ja ise ennast põlema panema. Ma olen Circus Runaways´i laulja ja sellelt videolt paistis kõik nii mööda kui veel mödöa saab laulda. Ka häid külgi oli, meie esinemis riietus võibolla vabandas sita esituse välja ja et tüdrukud kellega me pärast seda rääkisime pidid peaaegu orgasmi saama, mis ainult minuarust nii tundus -paistab et asi nii sitt ei olnudki. Seda esinemist me ootasime, kuid kartsime.
Täpselt kaks kuud tagasi me just selle esinemise präast pundi kokku panimegi, meist kes vaevalt tundsid misasi on kitarr ja mis saab kui ma mikrofoni karjun. Taavi rei- võibolla kõige kogenum vend, ta mängib trumme. 2 kuud harjutasime neid kolme lugu mida seal oma õpetajatele, mingitele tähtsatele ninadele ning noortele kooliplikadele kes selliseid kuldaväärt lugusi pole vist kunagi kuulnud oma Bedwettersite ja 30 seconds to marsi kõrvalt. Ja olid ka mõned sõbrad kes hindasid neid lugusi mida mängisime mite meid, sest nad teadsid originaal esitusi ja meie olime nendega võrreldes ikka päris ehtne PASK. Ja ma räägin nii laias laastus aga ma pean tegelikult pasaks ikka ennast, sest Twisted Sisteri "Were not gonna take it" solot ei mängi igaüks nii hästi j nii täpselt järgi nagu tegi seda Oks. Muu KÕIK ON PASK! peale selle et kaotasin lavahirmu hetkest mil astusin lavale, sain ennast tol õhtul jälle korralikult täis juua ja osta regaliast värvitud silmadega LD Slime kallile sõbrannale...Evalottale.