Halloween Rock

Palav.. selg on tuline, aga külg on külm .. Keegi idikas mängib trumme ja tunnen suitsuhaisu. Esimesed muljed laupäeva hommikust 31.oktoober. Avasin silmad, uimaselt kuid paaniliselt vaatasin kas rahakott ja kõik muu pahn on alles ja oligi kõik vajalik olemas. Ajasin ennast kuuma radiaatori(mis absoluutselt ei soojendanud ruumi) juurest püsti ja natuke aega päterdasin mööda soundchecki ringi nagu jäälõhkuja läbi õllepudelite ja läbi muu pahna. Istusin siis diivanile, ma olin ikka rampväsinud ja kuradi hea oli vajuda kuskile pehmesse kohta. Sügades kõiki taskupõhjasi leidsin ma lõpuks midagi huvitavat, tegevuseks osutus kõige targem(kuidas kellelegi), parem ja õnnelikum liigutus - mu ´lucky last one´suitsupakist asetada oma huultele ja süüdata ja esimene kõige mürgisem mahv endale kopsu igasse poori tõmmata. See oligi peaaegu kõik, tossasin lõpuni ja jäin magama uuesti, seekord vähe mugavamasse kohta, mugavamasse asendisse.
Ärkasin 5 tundi hiljem, kell 11 hommikul. Sten ja Oll - ainukesed ellujääjad ainult sellepärast, et nad läksid vara magama. Teised jõid ennast täis ja nautisid ristsammudes öist koduteed. Kella ma polnud vaadanud, telefon oli tühi nagu alati peale prallet. Mõnikord on kadunud ja Kati leiab selle kuskilt jälle üles. Kuna ilm oli ilus, aju unine, samm kerge... siis sammusime me kolmekesi soundcheckist minema koju. Jällegist kuidas kellelegi, mina sammusin kooli, koolikooriproovi... oovi... oovi... oovi. Haisesin ja ägisesin tund pool, siis sammusin ka mina lõpuks koju. Kui koju jõudsin ega ma ka siis rahu ei saanud, kohe helistas Oksmann Mihkel ja kisendas mind Pärnu bussipeale, kuhu ma ei läinud, ei jõudnud ega kavatsenudki jõuda. Terve see vaheaeg alates nädal aega varasemast esinemisest oli olnud üks suur alkofestival, mõneti ka mõnuainete. Ma olin väsinud, väsinud joomisest, liikumisest, esinemisest, kuid ma ei vea oma bändikaaslasi alt. Võibolla, et oleks isegi vedanud, kui mul poleks elavat kujutlusvõimet ja poleks ette kujutanud kuidas Oks mind noksi pidi üles poob ja siis ära nülgib. Oks on meie bändi hing, süda ja bändi isa.
Kui ma hakkasin sättima - pesin juukseid, puhastasin nägu, ajasin oma nilbed vurrud ära ja kõik selline protsess, et uuesti inimene välja näha. Vahepeal selgus halb tõsiasi, aga jumala õigesti ajastatult, et ma ei tohi tegelikult õlu, ega veini ega üldse taolisi jooke juua, mul tekib lööve. Löövet andis tunda. Nägu oli kuiv ja tundlik ja sügeles jubedasti, sügades tulid mõned verised kriimud. Kurk oli kuiv, silmad märjad nagu oleks nutt kurgus. Rohkem ma ei hädalda kui halb ja hale oli olla, ma läksin bussijaama "Üks sooduspilet 16:45 bussile Pärnu!" ,siis vetsu, siis suits ja siis bussi.
Pärnusse sõites ma terve aeg magasin, poleks ma seda teinud, poleks see õhtu tulnud nii lahe, kui ta lõpuks ikkagi tuli. Pärnu bussijaamas ootasid mind Oks, Oll ja Taavi. Ma avaldan nüüd ühe uhke idee millele ma üritasin kindlaks jääda, kuid see kestis ainult seni kuni olin jõudnud Pärnu. Mu idee oli mitte juua sel päeval, Halloween Rockil, arvatavasti Pärnu kõige kuulsamas rokiklubis.. igatahes surus Taavi selle mõtte kohe maha, andis telefoni ja ma tellisin endale viina ja sidrunimahla. Tavaliselt ma ei joo viina. Dekadendz´is soundchecki oodates me hakkasime juba vaikselt võtma, taustaks mängis bänd nimega VIIRASTUS, väga jube andmine, mulle eriti selline muusika ei istu. Soundcheckiks olime me juba täiesti konditsioonis. Soundcheck läks hästi, vahepealsete sündmuste kirjeldamiseks pole sõnu, liiga igav. Aga...
HALLOWEEN ROCK! 30-31. oktoobril Pärnu Rockklubis DEKADENDZ, esimesena tallasid lava Circus Runaways, Sleaze/Punk bänd tallinnast. See oli arvatvasti parim kontsert mis me andnud oleme, minu Trubetsky staatus oli muutunud ahvi staatuseks, Taavi oli ikka kuradi täis. Ollil oli üks bassikeel katki.. Aga me esinesime ja punkarid ja tagarea humanoididele meeldis. Taavi karjus iga uue loo alguses järgmise loo nime ise edasi.. Anthem for FUCKING junkie, FUCKING Reckless jne. See kõik oli nii lahe. ma ulatasin ühe laulu ajal mikrofoni publikule ja sealt tulid sõnad, õiged sõnad, õige viis.. see tekitas hea tunde. Kes julges, kiitis meid isiklikult. Enda kogemusest - mind kallistas mingi täiesti suvaline tüdruk ja ütles, et me olime ägedad. Kogu see jutt pole egostrippimine, kes teab ja kes ei tea, siis Circus Runaways on olnud bänd kes alustas täiesti nullist. Ma ei ole kuskil bändis tõsiselt võtnud seda mida me teeme, pole avastanud enda häält, ma ei oskagi laulda. Meil oli kunagi 9.klassis bänd, aga seal me jõudsime ainult ühe laulu poolepeale valmimiseni. Oks ei osanud kitarri mängida, peale paari duuri. Taavi ja Oll olid küll varem mänginud, kuid mitte nii tehniliselt nii keerulist muusikat. Keerulisemat kui nad varem tegid. Ja tänaseni oleme me olnud koos alla aasta ja meil on olnud 8 esinemist. Nii me algul rääkisime ja unistasime, kõike saab kui tahad.
Peale Halloween Rocki tuli meil lõpuks see päev, mis peab tulema bändiga. Me neljakesi lahkusime ööisesse jõeäärsele teele, laulsime enda laule, nagu ´happy family´moment. Ronisime langenud puude otsas, jooksime sik-saki, kõik tundub eriti tavaline ja mõtetu tegevus, aga see tunne.. bändiga koos, nelja parima sõbraga on see nii hea, soe ja kõige igavam ja mõtetum tegevus on nii põnev. Kõige parem koht oli alles ees, jõeäärne mingi vana ja katkine betoonkallas, kui seisad äärepeal, tundub vee puudutamiseni umbkaudu kaks meetrit, kui keegi kusele hakkas, oli see veepiir 5cm su tossuninaotsast kaugemal. See koht oli kirjeldamatu, ilus, avar, pilved olid hõredad nagu kõrbes kuivanud maapind ja nende vahelt paistis Halloweeni suur ja särav kuu. Ja kui vaatasid vett, siis tundus nagu vesi oleks põhjani selge ja põhjas on latern, ja pilvepeegeldused jätsid veealuste ilusate kaljude mulje. Nii, nii kirjeldamatult ilus. Tegime seal kõik koos suitsu ja mõtlesime, kui oleks suvi oleks me vist ammu vees. Lõpuks jõudsime keidy juurde ja läksime magama..