Me my bad sneakers and a pina colada!

Tuli tuju siia üles märkida vanu aegu. Ausalt öeldes käib see eelmise aasta kohta, aga nagu ma kuulsin Taavit karjumas "Tunni aja pärast on tulevik!", siis tund aega tagasi oli juba minevik.
Selle üldse mite paha mõtte peale tulin ma kuna ma kuulan viimasel ajal kuidagi erakordselt palju jälle Hardcore Superstari, täna märkasin evelinil vanat pilti...ja rohkem põhjuseid polegi. Hardcore on mu nostalgiline lemmik vahelduva eduga.
Alustades juba novembrist 2007 mil kogu see brutaalne joomine ja tubaka pakk päevaga lahti läks ja muidugi suurenes huvi narkootikumide vastu. Ma arvan et sellele imelikule kuid ekstreemselt maniakaalset huvi suurendas ka raamat "Nikki Sixx Heroin Diaries". Aga neist pärastpoole.
Me pidasime Steni ja Minu sünnipäeva rene juures. Tegelt ma ei mäleta kas pidasime, aga me mõtlesime seda nii. "Rock n Roll Winter" nagu me Steniga seda kutsusime. Renksi 5x2m tuba oli kümne inimese jaoks raudselt kitsas, aga käis kah. Inimesed olid toredad, muusika oli kõva ja kõlarid olid õllega leotatud, sest nende ümberminemist oli seal raske vältida. Põrand oli täielik õllemeri, pärast kleepuv nagu kärbsepaber ja meie olime kärbsed. Seal sai minust kui endisest pehmikust, võib nii öelda et mees. Ja samas võib öelda et minust sai täielik värdjas. Minu hea õpetaja Sten Püvi kes läheb enamvähem närvi iga asja peale, mõnitab kõiki ja tal on pohhui. Pärast oli tema hüüdnimi Mr. Naked, sest ta oli paljudel pidudel paljas. Aga hüüdnime kasutasin vist ainult mina. Igatahes rääkis Sten mulle, et ma ei oleks Lauras (minu eks-girlfriend) nii kinni ja ära liiga ära armu. Sest tüdrukud jätavad kunagi ikka maha. Sel vennal oli igatahes kuradima õigus igas asjas peaaegu. Meie seltskonna kõik jutuajamised ja elutarkuste pajatamised toimusid suits käes. Ja põhilised jutuajajad olid Art, Vaiko, Sten, Mina, Egert.. ja mõni ikka veel. Samal õhtul me läksime edasi Levikasse, aga kahjuks ei oska ma midagi öelda sest ma ei mäleta midagi.
TEADE! Art never made it that far...
Paari nädala pärast külastasime seda kohta uuesti, seekord natukene varajasema ajaga. Liikusime läbi Hirvepargi mis tänaseks on saanud kuulsaks istumispaigaks paljudele punkaritele, ühele vanale daamile kes tahab ka punkar olla, pargivalvurile ja paljudele politseidele lisapreemia noppimise kohaks. Hirvepargis me räppisime...? ja jõime viina, puhtalt. Edasi liikusime Vabaduse väljakule kus Renel lõi paak errorit ja siis tühjendas seda minumäletamist mööda vähemalt 5 minutit. Põõle tühjendamise pealt hakkas veel oksendama ja siis ta tegi korraga juba kaks asja. Siis hakkas ta kõigele lisaks samal ajal naerma...vaatepilt oli väga pull. Vähematl Sten oli naerukrampides, ma ei mäletagi et ta kunagi niimoodi naernud oleks. Levikas me tavaliselt pabistasime kas me ikka sisse saame, kuigi seal oli paljusi alaealisi kes ei jäänud kunagi vahele ja ei visatud välja. Sellepärast olin ma oma uduvuntse natuke kogunud just sellel eesmärgil et teha ülbe nägu ja lihtsalt sisse jalutada. Sees oli palju rahvast, kes olid täis. Sten kadus ära. Vaikot polnud ka näha ja me renega jäime mingisuguste Sakslaste lauda istuma. Sakslane hakkas Renega sõbrustama kuni sõbrustamine viis väga imelike kallistusteni Renele. Rene aga oli nii ahoi omadega, et vist ei saanud mdiagi aru. Ma järeldan seda sellest, kui mul juba ainuüksi võtmete küsimisega läks aega üle poole tunni. Ma ei viitsinud seal enam olla, mõtlesin et lähen siis kasvõi üksi Rene juurde. Hommikul kuulsin kuidas nad olid pärast kodutee leidnud. Kui olid läbi Balti jaama tulnud ja sealne politsei oli kummaliste küsimustega neid kummitanud ning ristsammuline Rene vaevalt arusaadavas keeles vastanud ta küsimusele "Kas te olete purjus?" kõva häälega "TÄNA ON REEDE!"
Sellest naljast räägiti tihti veel kaks nädalat ning natuke vähem kuni suveni välja.
Selliseid koosviibimisi oli palju, pärastpoole sai põhikohaks Getteri kodu.
Ja narkootikumid... kõlab nagu me oleks rämedad junkied. Allikaid tekkis, aga me kunagi ei kasutanud neid. Mitte mina otseselt. Kuskilt katakombidest leitudtablettid läksid nagu soe sai, me ei teadnud neist midagi aga ohtlik on põnev- minuarust. Mul kiskus igatahes silmad vesiseks näo õhetama ja hingamisprobleemid. Sel päeval läksime Lauraga peaaegu lahku, aga sel hetkel oli suva mulle meeldis niikuinii juba teine tüdruk kellele ma ei plaaninud seda öelda aga see tuli välja. Niiet mõnes mõttes võib olla kindel targas lauses "drugs change people".
TEADE! Edaspidi ei mõjunud mulle enam ükski tablett.
Kõige selle vahepeal unustasin mainida selle Gypsy-Dollz perioodiks. Igal heal ajal on perioodi nimetus, aga ma tean ainult Eesti Kuldaega mis Mihkel Raud oma raamatus oli eriliselt teravat sarkasmi kasutades vist mitte niiväga heaks ajaks kirjeldanud. Me lõime oma bändi algul Egerti, Steni, Rene ja ma ise endaga. Pärast kujunes see ma ei tea kuidas ümber bändiks nimega Gypsy Dollz - püüdsime jõuda kaugele, olla esimene eesti Sleaze bänd laias maailmas. Mingi kuradi ime läbi oleks see võibolla isegi sündinud, aga liiga palju muutus. Gypsy-Dollz periood oli üks wildimaid. Me tegime regulaarselt bändi, meil oli 12 väga "cooli" lüürikaga laulu, millest nüüdseks on kadunud kõik peale kahe. Ühe me olime juba teostanud, mida oli vaja ainult lihvida Steni eritirajultkõrvakilesipurustavarütmika sologa. Sten on üks parimaid kitarriste minu sõprusringkonnast. Võib öelda isegi et Eestist. Tal on sitaks eriline stiil. Võibolla sellepräast ta ka pälvis aasta parim Lääne-Eesti kitarristi preemia.
TEADE! Bänd lagunes suve keskel, kui Art läks kindlalt Tartu elama, Vaiko kolis kindlalt Tartu, mina jõin ja suitsetasin edasi, Sten suitsetab siiamaani kuid joob harva "Drugs is what makes him happy"
Kevadel olid kõik põnevil, kas ka järgmine nädalavahetus möödub Getteri juures. Seal olid parimad peod kevadel. Kõikide all pean am silmas neid inimesi keda mina tean ja sõbrad, küll nad ise saavad aru. Põhilised olid eriliselt purjus ja toast tuppa roomav naerukrampides Evelin, märatsev Sten, suure jutuga Vaiko, omaette Art, segase jutuga Egert, lamav Petra, arusaamatu Evalotta, hüperenergiline Elisabeth ja ma ei tea kes Mina.
Enne 9. klassi lõppu veel viimane suurüritus - Sebastian Bach´i kontsert. See kena soe päev mai kuus algas kooliminekuga. Kooli lasime nii tähtsal päeval üle. Ostsime õlu ja suitsu ja kolisime Logo hoovi, seal lakkusime ennast Steniga täis. Olime lahedad rebelid, topless bodies ja hops 40-ne peale ja keksklinna Tammsaare parkki. Samal ajal oli seal mingi lava püsti, kus arvatavasti olid varsti lavale astumas super ägedate koolipoiste bändid. Aga selle mõtlemisega ma kaua pead ei vaevanud. Mu keha oli purjus kuid mõte kaine. Ma olin oma aju süvendanud ainult Sebastian Bachile. Edasi sõitsime buss nr.3-ga Ecku juurde. Bussis Sten ja Ecku naersid mu üle koguaeg. Kui ma tagantjärgi mõtlema hakkan, siis ma tean miks nad naersid... ma olin palja ülakehaga, pikalakaline 16 aastane väikest kasvu purjus poiss kes KISAS bussis. Arvatavasti ajasin ma täiesti seosetut juttu. Ecku juures me ei saanud Sebastiani ekstaasist ikka üle, avasime ülejäänud õlled, suitsetasime köögis palju suitsu kuni ma magama jäin.
"Ouu, mees ärka üles...hiheh!"
"Ou, düüd kuuled või"
"Türa..." ja atsaki, lendas Steni rusikas mulle munadesse ja üleval ma olingi. Kell oli niipalju, et aeg minna SEBASTIAN NACHILE FUCKING A!
TEADE! Seal mul tekkisid kahtlused et ma olen skisofreenik, kuna minuarust üks tüdruk suudles mind. pärast tuli välja, et tüdruk oli Fredi vana klassiõde ja ei, ei olnud suudlust.
Vabandust inimesed ma ei jõua rohkem kirjutada...
Ja inimesed kes elasid minu kõrval või minuga koos kuskil olid...teavad kui kuldaväärt see aeg oli.

"Me võime kuulata ükskõik mis muusikat, aga me tuleme Sleaze juurde tagasi, me teeme seda kõike uuesti ja uuesti..."
-Sten Püvi

"...Me, My bad sneakers and a Pina Colada"
-Silver Veilberg

..palju jäi jälle kirjutamata, ma vahetevahel uuendan.