Ma mõtlesin, et ma pole kaua aega kirjutanud, aga mida fakki.. ainult 8 päeva ehk üli vähe aega on möödas.
Mul oli ilus päev, mul on normaalne õhtu, aga mul pole suitsu ja ma ei saa teha oma igaõhtust kella 01:00 suitsetamist Lasnamäe elamu viienda korruse aknal, nagu teevad paljud inimesed minu vastasmajas ja samuti ka vasemal ja paremal pool majadel, akende peal, kõigil lõug toetatud peopessa ja keegi eriti üksteist ei märka. Minuarust on Lasnamägi, vähemalt minu kant..on öösiti maailma kõige vaiksem koht. Ja nii me tavaliselt oleme kell 01:00, nagu väike anonüümne "Suitsetajate klubi" keegi üksteist ei tunne ja keegi tegelikult ei püüagi maha jätta.

Eile oli meil pisike kontsert Von Krahlis. Ei tea kas see on nüüd suurenenud egoismi süü, aga me kukkusime kohe nõudma 1)Kas tasuta õlu on esinejatele? 2)Kas backstage on olemas? 3) Kas me oma sõpru ja tüdrukuid saame pluss ühtedena kaasa vedada? 4)Miks me oma jooke ei saa juua?

Lõpuks tuli välja, et korraldaja polnud sellistest asjadest teatanud.. järelikult Oks ei laulnudki väga mööda "Die korraldajaa! Die korraldaja"

Täna lahkusin ka After Puffist, oma lühikest aega ma eriti ei nautinud ja ma ei taha solvata Markkot, aga ma ei suuda.. Ma olen Circus Runaway ja ma ei oska olla keegi teine, laulda kellegi teise järgi ja ma ei oska teha lihvitud muusikat, sorry. Ja ma ei salli kontrolli ja käsklust nagu Tee seda, tee seda kohe, Ära nii tee.. Im a fucking laidback rocker, I revolt when i want fucker! Circus Runaways is like diamond in rough.

 Niisiis, Tegime selle ära mis vaja, tagasihoitud vihas.. peale seda kukkusime jooma ja lahkusime kohe ja rääkisime Von Krahli turvameestega reeglitest ja nemad rääkisid et see kõik on korraldaja teha, aga nemad eis aa alaealisi sisse lubada, laval oma jookide joomist, sest selleks on seal baar jne. aga kõik oli läbirääkimise küsimus like he said.. ja tema oli mõistlik niiet Korraldaja oli tõesti üks fucking douche.

 Tegelikult ma mängisin just arvutimängu ja mõtlesin, et ma tahaks inimeste blogge lugeda ja siis kukkusin ise ka kirjutama.. mitte midagi erilist siin polnud, aga ja ma nüüd tagasi virtuaalmaailma.. Ma arvan et arvutimängud on päris lahedad või siis on see mõte mulle nende poolt sisestatud, vastu minu tahtmist.

Jäin haigeks. Käisin vereproovi andmas.,vahepeal. Fakin värdjad süstivad kohe veeni. See oli kaks päeva tagasi. tagasitulles sittus lind mulle kõhupeale, sellega vist rikkaks ei saa. Igatahes peale seda pole väljas käinud...

Täna seadsin sammud bändiproovi poole, kuulates muusikat ja iga Tommy Lee võimsa trummibrakeigi ajal saatsin välja halba kodutülist nagu läbi nende uste mis Texase Saloonidega kindlasti meelde tulevad. Ja tõmmates suitsu, puhkusin kogu selle pasa mis nad natukenegi veel maha jätsin, puhkusin selle kah järgi neile sitastele, kodutülidele.

Bussis sõites mõtlesin mida ema ütles, et mul on mingi kopsuhaigus.. mingi tõsisem ehk peaks suitsetamisega lõpparve tegema. Sellepeale mõtlesin ma peas lausele "Süüta eluküünal põlema, eredama leegiga". Edasi mõtlesin, et kui ma sureks ma teeks matused eriti pikad.. laseks teha, eriti pikad. Paluks, et and laseks mingeid laule ja siis kirjutaks enne surma igasuguseid iroonilisi tekste ja mis ma teelikult kellegist midagi arvan ja siis paneks kõigile ära ja pilveserval mõtleks "Kurat, ma ikka oskan!" Ja samas kõik isegi vist mingitmoodi üldse ei imesta et siuke matus oli.. Ja siis edasi mõtlesin, aga siis selle matuse pärast vist surm polekski jube, võino mis mul sellest, aga ma tahaks et teistele jääks siuke mälestus. ma olen ikka loll...
ja siis ma mõtlesin lausele "Stupid as I am I dont change for no-one."

Oks sai uue kidra, ma imestan kuidas ta püsti veel seisis, sellise pilli peale ma oleks kõik, viimse kui ühe mehele iseloomuliku välja onaneerinud, oleks ennast kortsu peksnud.. eks Oks salaja kindlasti seda ka tegi.
 1976 aasta Greco... Ilus, tuhm kate värvil, nagu oleks alati kui just tolmu alt võetud, keeled olid nii madalal, et Oks vist lendas oma sõrmedega kaelal ringi.. põrgune punane mis sulandus keskele mingi paradiisi päikese kollasega, oi raisk kuidas see kaunitar säilind on. Nagu Anu Saagim või Madonna või keegi taoline.

Tuli lootust andev Riff ja mu häälel oli täna midagi hoopis teistsugust küljes... vaatab mis tuleb, tegiem juba algust.

 Ma jäin vaikselt purju. Ma vaatasin Rolling Stonesi. Minu ja Taavi sõbrad magasid.

Mina ja Taavi istusime paraadnaukse katuse peal, suitsetasime sigaretti ja kõikusime sõnalt sõnale.

Rääkisime kuidas meile saab öelda Circus Fucking Runaways.. küll me alles näitame.. mitte ladudes telliseid vaid loopides kive hunnikusse, motherfuckers!

Rääkides ideaalsetest hommikutest oli meil tegelikult sel hetkel ka üks väga ideaalne hommik,
Kui sa tõesti püüad kooli minna.. selle tõsise püüdmise all mõtlen ma seda kuidas sa suudad vastutahtmist ennast üles ajada ja kõik muu selline.. eriti vähe põhjuseid leidsin praegu. Aga poolel kooliteel keerad hoopis trammi peale, käies käest kinni vastu tuult üksteist kandsime edasi, vaimselt, ja üksteist hüpnotiseerisime, et mitte kooli minna.. kõik oli koguaeg enamvähem avstastikune. Plaan oli ju lihtne.. lähme kohvikusse (Läksime kohvikusse kus tuli kõige jubedam muusikakanal ever ja kohvi oli veits imelik) istume seal tund või kaks (istusime nats üle tunni aja, kritiseerisime 90ńdate klubihitte) ja siis läheme tagasi sinna kust me tulime, kui kõik on läind.. (Suundusime tagasi ja kõik olid läind).
Tagasijõudes seadsime ennast kohe lebosse, mekkides lahtunud shampanjat mõtlesime miks mitte uut osta ja siis läksimegi poodi ja soetasime endale ühe sovetskoje ja siis hakkasime jooma ja komme sööma.. topelt allergialaks. Siis olime jälle lebos ja armastus armastus armastus.. ja armastuse peale tegime suitsu. Ja see oli lahe Hipihommik.

  

I know I shared a teardrop.

Usaldus, õnn ja rahu..

Fucklala-parampampampa

Me teeme uut lugu poikadega, tegelikult juba peris tükk aega.. asi on selles, et SEE EI SAA VALMIS! Mul on pealtnäha väga lihtne roll bändis.. tegelikult mitte, kui ma mõtlen et intstrumendi-vendadel on lihtne roll, siis tegelikult mitte. Kogu see muusia värk on ikka paras brainwork, aga kui sa oskad segada brainworki oma südamega, siis tuleb sealt head asja kah.. vähemalt endale on hea.. tehtud tööd ikka ilus vaadata/kuulata. Laulu pole sõnu ja ei tule ka midagi.. mõttetuid, sõnade taga puuduva tähenduseta pole mõtet laulu kirjutada, see on ju luule.. point peab olema, see peab jutustama lugu, kirjelama kedagi, avaldama oma arvamust proosaliselt ja kõige raskem osa on see, et kogu selle laialiläinud tindi ja süljeplekkidega ja soditud paberilipaka täis mu enda filosoofiat ja kõike seda mida ma tahan öelda, pean ma panema mingi viisijärgi ennast ette lugema.. ja viis tuleb leiutada, mõelda, jälle segada brainwork ja süda. Ja kuna ma pole veel hea laulja, palju on õppida vanadelt peerudelt ja teistelt.. siis on seda peaskummitavat viisi väga raske saavutada, kui mu hääl ei võta kõrgusi ja madalaid kohti ja kui ma oma peas laulan seda soravalt ja äkiliselt ja perfektselt nagu Axel Rose, Vokaalselt sitaks andekas Bach või Joakim Berg, siis mikrofoni neid sõnu sama kiriesti ma laduda veel ei suuda, kuid harjutamine teeb meistriks... Ja need head sõnad tulevad  siis kui nad tulema peavad.   Märtsis me lindistame selle uue laulu ära kah, teiejaoks keda huvitab.. mis meist saab.  Shalalalllaa...


Inspiratsiooniks vajan ma teid kallid sõbrad,
kirjeldan just teiega läbielatud aegadest 
ja ma vajan selleks alkoholi ja kõike,
call me stupid, call me whatever, that is my fucking way to do it, thats the way its better..