Me teeme uut lugu poikadega, tegelikult juba peris tükk aega.. asi on selles, et SEE EI SAA VALMIS! Mul on pealtnäha väga lihtne roll bändis.. tegelikult mitte, kui ma mõtlen et intstrumendi-vendadel on lihtne roll, siis tegelikult mitte. Kogu see muusia värk on ikka paras brainwork, aga kui sa oskad segada brainworki oma südamega, siis tuleb sealt head asja kah.. vähemalt endale on hea.. tehtud tööd ikka ilus vaadata/kuulata. Laulu pole sõnu ja ei tule ka midagi.. mõttetuid, sõnade taga puuduva tähenduseta pole mõtet laulu kirjutada, see on ju luule.. point peab olema, see peab jutustama lugu, kirjelama kedagi, avaldama oma arvamust proosaliselt ja kõige raskem osa on see, et kogu selle laialiläinud tindi ja süljeplekkidega ja soditud paberilipaka täis mu enda filosoofiat ja kõike seda mida ma tahan öelda, pean ma panema mingi viisijärgi ennast ette lugema.. ja viis tuleb leiutada, mõelda, jälle segada brainwork ja süda. Ja kuna ma pole veel hea laulja, palju on õppida vanadelt peerudelt ja teistelt.. siis on seda peaskummitavat viisi väga raske saavutada, kui mu hääl ei võta kõrgusi ja madalaid kohti ja kui ma oma peas laulan seda soravalt ja äkiliselt ja perfektselt nagu Axel Rose, Vokaalselt sitaks andekas Bach või Joakim Berg, siis mikrofoni neid sõnu sama kiriesti ma laduda veel ei suuda, kuid harjutamine teeb meistriks... Ja need head sõnad tulevad siis kui nad tulema peavad. Märtsis me lindistame selle uue laulu ära kah, teiejaoks keda huvitab.. mis meist saab. Shalalalllaa...
Inspiratsiooniks vajan ma teid kallid sõbrad,
kirjeldan just teiega läbielatud aegadest
ja ma vajan selleks alkoholi ja kõike,
call me stupid, call me whatever, that is my fucking way to do it, thats the way its better..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment