Day

Võrreldes eilsega, kus ma pakatasin rõõmust, kui teadsin et lähen rulaga sõitma ja koju jõudes oli see tunne kadunud ( ma siiski sõidan koju 45 minutit) ja ei viitsinud enam midagi teha, istusin arvutitaha ja tuli igatsus. Mängisin 10 tundi järjest ühte ja sama arvutimängu ja heitsin magama.
Saabus tänane päev kus ma koitsin mitukorda järjest ning viimasel korral mugiva isa pärast ja F1 lollaka kommentaatori hääle pärast ka. Terve päev ei teadnud mida teha, rääkisin lilianiga ja rääkisin Markkoga, helistasin ka Oksile, aga Oks oli Järvakandis. Ta on alati kuskil imelikus kohas kui ma talle helistan. Saime kokku lepitud , et läheme vanalinna mällerdama nagu muistsetel aegadel meie elu ajal ja enne astun Markko proovikast läbi. Väljaminnes mainis isa mulle, et Vanalinnas on varastel julm tehnika, 1)kõigepealt annavad peksa 2) varastavad sind rahast paljaks 3) võtavad jalanõud ära , et sa järgi ei saaks joosta. Läksin Markko proovikasse, kus me nagu pintsakutes mehed arutasime kuidas seinad ja sisekujundust teha, ning eduka kokkuleppe puhul kõndisime alkoholi ostma, et meeled selgeks teha. Siis saime Aili ja Lilianiga kokku, koos nendega me rõõmsal sammul kõndides saabusime Hella Hunti. Madalam rass täiskavanute ees nagu ikka seadsime sammud ka madalamale korrusele kus me jõime õlu ja tegime suitsu ja Markko tegi huvitavaid trikke nagu näiteks hõljus ja keeras oma käsi 360 kraadi ja meie korjasime oma silmamune põrandalt peale igat trikikest. Kõige parem trikk oli kui ta puhus kinnisest suitsupakist ühe terve suitsu välja... ärge küsige.Vahepeal tuli sisse üks punkarkunstsnikstiilisiseeiteakakes mehike kes tegi suitsu ja hoidis madalat profiili ent siiski istus meie lähedusse. Siis ta aga pahvatas luuletama ja mitte kuskilt maha lugema vaid peast rääkis meile tänase info- ja majandusühiskonna pahesid ning lahkus. Siis oli mulle päris hea kompliment , et Hardcore Superstar meenutab Ailile ja Lilianile mind. Edasi lihtsalt vestlesime ja tühjendasime klaase. Rääkisime juttu kuhu kuulus igasuguseid teemasi, lõpuks olin juba päris bump ja sammusime levi´kasse ja sealt küsiti meilt passe ja ei hakka ma siin riimima, persse. siis mõtlesin, et persse see levikas, lähme koju ning seadsime Markkoga sammud Hobujaama peatusesse, ma avasin oma Bocki ning Hesburgeri ees jagasin venelastele suitsu. Burksid käes ja promillid olid ka käes ja õllepudelgi oli käes ja mendi auto vihane ning näost kahvatu ja kohati sinine sõitis ka mööda ja ma jäin vaatama kas tuleb järgi vana kurat. Ei jõudnud infot analüüsida kui Sex Shopi ees kukkusin lillepoti otsa ja näoli maha ja Bock läks ka katki ja burks lebas ka maas nagu haavatud soldat. Markkol hakkas vist kahju ja andis pool oma burksi mulle. Siis tegime suitsu ja ma kusesin pandimaja ukse täis ning sammusin kõige esimesena bussi kõige esimesse istumiskohale ja hakkasin kõige esimesena rääkima ja koju jõudsin ennem kui Markko. Nüüd siin ma olen, purjus ja näljane. headööd.
...mu kõht valutab kuna purjuspeaga kogematta jõin vee asemel äädikat.

Mind of Dolls - Marks on my face

Bitch´nism and´em proffessions.

Suurlinnas ei maksa truudus armastatude ees midagi. Kui suureks saab nimetada Tallinnat? Ükskõik keda ma kohtan teab kedagi keda mina tean või keda teab minu sõber kes on päris hea sõber ja maailm on sitaks väike. Kui juba Tallinnas on maailm väike... siis maailm on lihtsalt natuke suurem ja suurlinnu pole olemas. On olemas läbu punkrid, savu urkad ja pelgupaigad. Ma tahaks elada kuskil vahel, ise tean kuhu minna kuidas on meeleolu ja kuidas mingisugune olukord nõuab. Mina austan truudust kuid millest ise ei suuda kinni pidada ja olen hale ja nõrk ja teised mind provokatiseerivad. Enesehaletsus on jälle asi mida vihkan. Olen olnud 4 päeva ilma tüdrukuta keda ma siiralt armastan ja ka tema armastab siiani mind, aga mina keerasin käki koos kaaslasega kellele ma nüüd noa selga lõin ja olen ka mõnes mõttes õnnelik, et ta mind nüüd vihkab. Tüdruk, kellega ma olin üle poole aasta koos ja selle poole aasta jooksul me olime lahus täpselt ainult neli päeva, mis tähendab siis, et ülejäänud valgus tunnid olime koos. Plaane oli palju, aga keegi ei jõua tehtud elutööd ja palju jääb poolikuks, jäi ka meil. Mul on palju imelikke haigusi millest on veel imelikum teistele rääkida ja ka siia ma neid ei avalda ja mida teab ainult mu ema... ehaha. Ebakaines olekus lendan ma kaasa kas tuuleiiliga või ulbin aeglasemalt veepeal ja otse kellegi rüppe kes ei ole tegelikult minu underground ametlik kaasa. Tahan teha sellele lõpu, sellega kaasnes palju sitta ja kurbust aga vähemalt osades asjades sain aus olla esimest korda elus. Ma olen seitseteist ja varsti olen 18 ja täis, aga ikka on imelik mainida, et ma armastan kedagi, sest mulle tundub et teistele tundub see feik, need kes teavad mind vahest paremini kui ma end ise. Aga ma armastan kedagi ja sellest saad alles siis aru kui kõik on sind maha jätnud ja sa lihtsalt teed bändi, jood ennast täis jagad öösel venelastele suitsu et peksa ei saaks ja lähed koju kus sia anerab su üle et sa täis oled ja siis istud maha ja vaatad seina ja ootad kuni vesi keema läheb sest sa tahad kohvi ja et su ketsi kand hakkab viltu kuluma.... ja et sul läks õhtuga kaks pakki suitsu. Truudusetus ehk Bitchnismi vastu aitab ainult su enda mõistus ja mina pean seda treenima... proffessionsid on kudias kellelgi, sellpärast and ongi ju proffessionsid ...

mmm...

Ei tea kas vihma tuleb aga päikest ära looda enne surma, but hey look at the bright side... surra võib igakell, Surm on vembumees.

Beginning of the beginnings..

Viimase 3-4 kuu jooksul mil oleme neljakesi hoidnud koos bändi mis võibolla oleks vahepeal juba lagunenud, kui bassist Ol oleks varvast lasknud oleks kööga. Küll aga saime ta endale hoida hea äri ideega maksta temaeest kinni kõik proovid. See oli parim mis meie haridusega mõelda annab. Ja peale esimest gig´i ei olnud ta enam lahkumises nii kundel ka. Ol hakkas üle laskma trenne, ja ühekorra isegi vabandusega mis ka päriselt eksisteeris- tal oli varvas paistes vms. Ühesõnaga päris bad-ass vend. Meil on olnud kaks esinemist, esimesest säravast hetkest kus ennast näitasime oli enamvähem normaalne, oleks saanud ka paremini. Minu kohapeal seismine ja hirmust värisevat jalga nõksutades nagu löönuks rütmi ei ole väga muljetavaldav. Teisest esinemisest ei räägiks. Igatahes oleme tegutsenud enda arust väga madala profiiliga, kuigi kuidagi oleme saavutanud endamoodi kuulsuse koolis, Pelgulinna tänavatel ja mingi jässaka mehe jaoks. Muusikaõpetaja ikka pajatab lugu kudias igakord kui me proovi teeme on all inimesed kes tahavad pilte meiega ja autogramme. Ja kuidas küsitakse palju meie Taavi kohta. Aga see on ainult kohalik kuulsus. Kahe nädala jooksul oleme edukalt valmis teinud kaks lugu, rütmikad ja palju kisamist. Võibolla on see turbojänese moel tegutsemine tingitud üksteise mõistmisest muusika suhtes. Kui Oks libistab mõne vägeva riffi teevad korraks kõik hästitähtsakuulamise näo pähe, siis imestame vaatame Oksi ja edasi läheb asi nagu kellavärk- iga minut sünnib midagi uut. Oksile hakkab peale mängima taavi, toimub sama ahvi vaimustuse ilme kõigil lendab peale Olimar oma paistes varbaga. Ja ma kisan enamvähem viisi pidades peale täiesti suvalised sõnad, nii tekib tavaliselt vokaali viis ja siis mõtleme päris sõnad peale. Kui on tavaliselt reedesed proovid, Fridays always fun day. Siis ei puudu kohe kindlasti vähemalt kaks pakki sigarette ja palju õlu. Ja kui me täis oleme on asi peale täieliku orgasmi veel ka megalõbus muusikat teha. Algab minu mikri keerutamine juhtme otsas, Oksi AngusYoungilikud liigutused millele ta ise vürtsi on lisanud ja Taavi metsikud tulevikus publikus viibivate tüdrukute erutamiseks Keelega mängimised ja raputamised ja Olimari pohhuid jalad harkis õlgade laiuselt ja bassikitarr munnile toetudes, suus sigarett ja silmad märjad muusika nautimis olukorrad. Jutustatud on kohalikust kuulsusest ja muud sellisest, aga kõige ootamatum oli keset proovi sissesadav tüse prillidega HardiVolmeri pilguga mees. ta tuli koos eriti rõõmsas tujus Birgy Lorenziga, kes on meie kooli mingi IT eintsein. Mees käsutas meid lavale ja ütles , et mängige mulle midagi ma tulin TEID vaatama. Mängisime oma lugu "Reckless" natuke tagasihoidlikumalt kui tavaliselt, aga mängisime ikkagi ära ja... ta kiitis seda üllatavalt raskete ja targa inimese sõnadega aga ta oli imestunud ja väga rahul. Siis ta tahtis seda veel paremini esitatult ja rääkis meile sitast tehnikast mis seal tol hetkel eksisteerisid. Taavi lisas ka paar sõna sekka, väga targasti jutustas trummidest. Tubli poiss loeb meist neljast kõige rohkem raamatuid. Igatahes, me saime sellelt paksult ja toredalt mehelt kuradi toreda suulise lepingu.
"Aga davai poisid, tehke kolm lugu valmis, siis teatage Birgyle ma vean poistega tehnika kohale ja teeme plaati!" , plaadi all mõtles ta seda et senikaua kuni plaadimõõdus laulud koos. Ja kõik on tasuta. Is this the Beginning of the beginnings ? Praegune eesmärk on saada Lelle Alternatiivile. Võibolla ka enne seda kuskil esineda, mis oleks hea.

Me my bad sneakers and a pina colada!

Tuli tuju siia üles märkida vanu aegu. Ausalt öeldes käib see eelmise aasta kohta, aga nagu ma kuulsin Taavit karjumas "Tunni aja pärast on tulevik!", siis tund aega tagasi oli juba minevik.
Selle üldse mite paha mõtte peale tulin ma kuna ma kuulan viimasel ajal kuidagi erakordselt palju jälle Hardcore Superstari, täna märkasin evelinil vanat pilti...ja rohkem põhjuseid polegi. Hardcore on mu nostalgiline lemmik vahelduva eduga.
Alustades juba novembrist 2007 mil kogu see brutaalne joomine ja tubaka pakk päevaga lahti läks ja muidugi suurenes huvi narkootikumide vastu. Ma arvan et sellele imelikule kuid ekstreemselt maniakaalset huvi suurendas ka raamat "Nikki Sixx Heroin Diaries". Aga neist pärastpoole.
Me pidasime Steni ja Minu sünnipäeva rene juures. Tegelt ma ei mäleta kas pidasime, aga me mõtlesime seda nii. "Rock n Roll Winter" nagu me Steniga seda kutsusime. Renksi 5x2m tuba oli kümne inimese jaoks raudselt kitsas, aga käis kah. Inimesed olid toredad, muusika oli kõva ja kõlarid olid õllega leotatud, sest nende ümberminemist oli seal raske vältida. Põrand oli täielik õllemeri, pärast kleepuv nagu kärbsepaber ja meie olime kärbsed. Seal sai minust kui endisest pehmikust, võib nii öelda et mees. Ja samas võib öelda et minust sai täielik värdjas. Minu hea õpetaja Sten Püvi kes läheb enamvähem närvi iga asja peale, mõnitab kõiki ja tal on pohhui. Pärast oli tema hüüdnimi Mr. Naked, sest ta oli paljudel pidudel paljas. Aga hüüdnime kasutasin vist ainult mina. Igatahes rääkis Sten mulle, et ma ei oleks Lauras (minu eks-girlfriend) nii kinni ja ära liiga ära armu. Sest tüdrukud jätavad kunagi ikka maha. Sel vennal oli igatahes kuradima õigus igas asjas peaaegu. Meie seltskonna kõik jutuajamised ja elutarkuste pajatamised toimusid suits käes. Ja põhilised jutuajajad olid Art, Vaiko, Sten, Mina, Egert.. ja mõni ikka veel. Samal õhtul me läksime edasi Levikasse, aga kahjuks ei oska ma midagi öelda sest ma ei mäleta midagi.
TEADE! Art never made it that far...
Paari nädala pärast külastasime seda kohta uuesti, seekord natukene varajasema ajaga. Liikusime läbi Hirvepargi mis tänaseks on saanud kuulsaks istumispaigaks paljudele punkaritele, ühele vanale daamile kes tahab ka punkar olla, pargivalvurile ja paljudele politseidele lisapreemia noppimise kohaks. Hirvepargis me räppisime...? ja jõime viina, puhtalt. Edasi liikusime Vabaduse väljakule kus Renel lõi paak errorit ja siis tühjendas seda minumäletamist mööda vähemalt 5 minutit. Põõle tühjendamise pealt hakkas veel oksendama ja siis ta tegi korraga juba kaks asja. Siis hakkas ta kõigele lisaks samal ajal naerma...vaatepilt oli väga pull. Vähematl Sten oli naerukrampides, ma ei mäletagi et ta kunagi niimoodi naernud oleks. Levikas me tavaliselt pabistasime kas me ikka sisse saame, kuigi seal oli paljusi alaealisi kes ei jäänud kunagi vahele ja ei visatud välja. Sellepärast olin ma oma uduvuntse natuke kogunud just sellel eesmärgil et teha ülbe nägu ja lihtsalt sisse jalutada. Sees oli palju rahvast, kes olid täis. Sten kadus ära. Vaikot polnud ka näha ja me renega jäime mingisuguste Sakslaste lauda istuma. Sakslane hakkas Renega sõbrustama kuni sõbrustamine viis väga imelike kallistusteni Renele. Rene aga oli nii ahoi omadega, et vist ei saanud mdiagi aru. Ma järeldan seda sellest, kui mul juba ainuüksi võtmete küsimisega läks aega üle poole tunni. Ma ei viitsinud seal enam olla, mõtlesin et lähen siis kasvõi üksi Rene juurde. Hommikul kuulsin kuidas nad olid pärast kodutee leidnud. Kui olid läbi Balti jaama tulnud ja sealne politsei oli kummaliste küsimustega neid kummitanud ning ristsammuline Rene vaevalt arusaadavas keeles vastanud ta küsimusele "Kas te olete purjus?" kõva häälega "TÄNA ON REEDE!"
Sellest naljast räägiti tihti veel kaks nädalat ning natuke vähem kuni suveni välja.
Selliseid koosviibimisi oli palju, pärastpoole sai põhikohaks Getteri kodu.
Ja narkootikumid... kõlab nagu me oleks rämedad junkied. Allikaid tekkis, aga me kunagi ei kasutanud neid. Mitte mina otseselt. Kuskilt katakombidest leitudtablettid läksid nagu soe sai, me ei teadnud neist midagi aga ohtlik on põnev- minuarust. Mul kiskus igatahes silmad vesiseks näo õhetama ja hingamisprobleemid. Sel päeval läksime Lauraga peaaegu lahku, aga sel hetkel oli suva mulle meeldis niikuinii juba teine tüdruk kellele ma ei plaaninud seda öelda aga see tuli välja. Niiet mõnes mõttes võib olla kindel targas lauses "drugs change people".
TEADE! Edaspidi ei mõjunud mulle enam ükski tablett.
Kõige selle vahepeal unustasin mainida selle Gypsy-Dollz perioodiks. Igal heal ajal on perioodi nimetus, aga ma tean ainult Eesti Kuldaega mis Mihkel Raud oma raamatus oli eriliselt teravat sarkasmi kasutades vist mitte niiväga heaks ajaks kirjeldanud. Me lõime oma bändi algul Egerti, Steni, Rene ja ma ise endaga. Pärast kujunes see ma ei tea kuidas ümber bändiks nimega Gypsy Dollz - püüdsime jõuda kaugele, olla esimene eesti Sleaze bänd laias maailmas. Mingi kuradi ime läbi oleks see võibolla isegi sündinud, aga liiga palju muutus. Gypsy-Dollz periood oli üks wildimaid. Me tegime regulaarselt bändi, meil oli 12 väga "cooli" lüürikaga laulu, millest nüüdseks on kadunud kõik peale kahe. Ühe me olime juba teostanud, mida oli vaja ainult lihvida Steni eritirajultkõrvakilesipurustavarütmika sologa. Sten on üks parimaid kitarriste minu sõprusringkonnast. Võib öelda isegi et Eestist. Tal on sitaks eriline stiil. Võibolla sellepräast ta ka pälvis aasta parim Lääne-Eesti kitarristi preemia.
TEADE! Bänd lagunes suve keskel, kui Art läks kindlalt Tartu elama, Vaiko kolis kindlalt Tartu, mina jõin ja suitsetasin edasi, Sten suitsetab siiamaani kuid joob harva "Drugs is what makes him happy"
Kevadel olid kõik põnevil, kas ka järgmine nädalavahetus möödub Getteri juures. Seal olid parimad peod kevadel. Kõikide all pean am silmas neid inimesi keda mina tean ja sõbrad, küll nad ise saavad aru. Põhilised olid eriliselt purjus ja toast tuppa roomav naerukrampides Evelin, märatsev Sten, suure jutuga Vaiko, omaette Art, segase jutuga Egert, lamav Petra, arusaamatu Evalotta, hüperenergiline Elisabeth ja ma ei tea kes Mina.
Enne 9. klassi lõppu veel viimane suurüritus - Sebastian Bach´i kontsert. See kena soe päev mai kuus algas kooliminekuga. Kooli lasime nii tähtsal päeval üle. Ostsime õlu ja suitsu ja kolisime Logo hoovi, seal lakkusime ennast Steniga täis. Olime lahedad rebelid, topless bodies ja hops 40-ne peale ja keksklinna Tammsaare parkki. Samal ajal oli seal mingi lava püsti, kus arvatavasti olid varsti lavale astumas super ägedate koolipoiste bändid. Aga selle mõtlemisega ma kaua pead ei vaevanud. Mu keha oli purjus kuid mõte kaine. Ma olin oma aju süvendanud ainult Sebastian Bachile. Edasi sõitsime buss nr.3-ga Ecku juurde. Bussis Sten ja Ecku naersid mu üle koguaeg. Kui ma tagantjärgi mõtlema hakkan, siis ma tean miks nad naersid... ma olin palja ülakehaga, pikalakaline 16 aastane väikest kasvu purjus poiss kes KISAS bussis. Arvatavasti ajasin ma täiesti seosetut juttu. Ecku juures me ei saanud Sebastiani ekstaasist ikka üle, avasime ülejäänud õlled, suitsetasime köögis palju suitsu kuni ma magama jäin.
"Ouu, mees ärka üles...hiheh!"
"Ou, düüd kuuled või"
"Türa..." ja atsaki, lendas Steni rusikas mulle munadesse ja üleval ma olingi. Kell oli niipalju, et aeg minna SEBASTIAN NACHILE FUCKING A!
TEADE! Seal mul tekkisid kahtlused et ma olen skisofreenik, kuna minuarust üks tüdruk suudles mind. pärast tuli välja, et tüdruk oli Fredi vana klassiõde ja ei, ei olnud suudlust.
Vabandust inimesed ma ei jõua rohkem kirjutada...
Ja inimesed kes elasid minu kõrval või minuga koos kuskil olid...teavad kui kuldaväärt see aeg oli.

"Me võime kuulata ükskõik mis muusikat, aga me tuleme Sleaze juurde tagasi, me teeme seda kõike uuesti ja uuesti..."
-Sten Püvi

"...Me, My bad sneakers and a Pina Colada"
-Silver Veilberg

..palju jäi jälle kirjutamata, ma vahetevahel uuendan.

...Ma just tsekkisin enda blogi täisprofiili ja ma avastasin et ma olen lamba aastal sündinud. So the network really do, comes in handy. Kell on 0.51 on teisipäev ja ma lähen magama.

"Sitaahvi Rokkar"

Sitaahvi rokkar ehk lõpmatu puberteet ehk laiskus ehk tehaasjumismatahanmiseioletegeltlahedad ehk saata kõik perse. Mulle meeldib nii, ma olen ise ennast siukeseks kasvatanud ja seda emale otse näkku ei tahaks ütelda, kui ta halab KUST SA SELLISE KASVATUSE SAANUD OLED! Ma tean mis on mulle endale parem, ma pole maailma peale vihane. Ma ei vihka isegi emosi. Sellisest mõtlemisest ei taganenud ma isegi siis kui mind tabas isa jõuline rusikahoop kõhtu, sest olin ta perse saatnud kui ta ütles et silmi värvivad ainult homod. Oleks küll nii jah kui sa kõnnid Armani teksades ja sõidad bemaris. Aga ma pole näinud ühtegi homoseksuaalset rõõmsanäoga pehme roosa säraga vennikest kellel oleks silmad värvitud. Ja ma ei vihka ka pedesi. Ma taipasin ka miks Mehis vihkab kui teda metalistiks hüütakse -idioodid kes kuulevad su iPodist trummipõrinat siis viskavad pilgu alla ja vaatavad "Ahah, näe tanksaapad, see mees on metalist". Mind häiris see ka kui ma ükspäev kõndisin vanalinnas ühe tüdrukuga ja mul olid jalas tanksaapad, präast kojujõudes ta küsis mult MSN´i teel kas ma olen nüüd mingi metalist? Ma vihkan inimesi kes on lollid, kuulavad mida teised ütlevad ja ei julge oma arvamust avaldada. Võtan näiteks inimesed kes kutsuvad teisi emoks sest ta kannab kitsaid pükse ja Vanse. Muidugi see stiil on väga nõme sest ka see on üsna sarnane igale teisele 14 aastasele jobule. Eestis ega ka mujal maailmas leidub neid "emosi" kes kuulavad Tokio Hotelli või muud sellist ja siis halavad üksi kodus lihtsalt et lahe olla, et olla teiste moodi ja nad pikapeale jäävad nõrgaks ja solvuvad iga asja peale, igatahes kasvavad neist värdad ja mõjutatavad sitakotid. Vihkan ja lausa jälestan ka neid kes on redipeded, tüdrukud on O.K aga poisid ja nende ütlused kui keegi ütleb talle et sa old kena poiss ja and avstavad "äh, sina oled!" või mingit muud taolist paska. Elu üks suurimadi ehmatusi kaasnes sellega kui sugulane näitas mulle kuidas üks poiss oli kirjutanud pildi alla " Marju ja Jänksu, suvel jälle karjääri tsillima ja värdjaslike nalju tegema, teist ei ole keegi üle musud"omg...Call the 911. Ühesõnaga on raske öelda mis mulle meeldib, enamasti seda mis tekib mulle mõtetesse väga äkki. Nagu näiteks, et võiks kunagi mõnda kooliõde kooli vetsus keppida. Või purjuspeaga näiteks, kuseks litsimaja ukse käepideme täis.
Tunned rõõmu sellest mida sa tahad teha, ja kui keegi sind ei keela.
Elu suurim armastus oma tüdruku kõrvalt on muusika. Märgin kohe ära et ei pea muusikaks mõtetut arvuti koodidega nudipeade valmistatud ... ma ei teagi kuidas seda öelda, aga ma tean et seda kutsutakse tränaks. Ma armastan teha enda bändi, ma armastan oma bändi liikmeid kui oma parimaid sõpru. Vältides kadedust ja säärast, armastan ka muidugi kahte parimat sõpra väljaspool bändi- Egert Mitt ja Fred Saul. Frediga me käime rulaga sõitmas ja Egertiga käime pilves... ee ha, ha, ha. Meeldib ka koolis käia, päris ausalt. Kuigi mul ei lähe seal väga hästi. Kuid nagu kõik minuvanused ja ka natukene nooremad ja tooremad armastavad pidusi ja suve üritusi ilma vanemateta. Sitaahvi rokkarina iseloomustas mind Aili, mis seostubki suvega. Ta küsis kas ma lellele (Lelle Alternatiiv) lähen, mis ma seal teen ja kad mu tüdruk tuleb ka? Ma vastasin et muidugi lähen, arvatavasti joon ennast täis ja las teeb mis tahab. Sellepeale ütleski Aili "Ei taha välja näidata miuke sitaahvi rokkar sa tegelikult oled jaah? :D:D:D"

PS! Palju jäi raudselt kirjutamata aga okei...suva, paneme punk(t)i