Oh ma tahan võidelda seda võitlust just, et keegi ei näe kui agressiivne ja kui vägivaldne se võib olla, aga ma tahan võidelda kõrvuti.. oma eriti imelikke kaaslastega, igalühel oma kiiks ja ega minagi erine.. Vishna-Ghrim, ma ootan Jüriööd! Hail..

Kuidas Allan meid alati kisades ja häbenemata karjudes üle lagendiku roppusi ja viha nende vastu, kellega me pidime mitte just sõbralikult käituma.. Kuidas esimene laks lõi sul hinge kinni, aga meie ikka hoidsime rivi,
kui kaunid olid vahepeal puud kui olid saanud obaduse vastu pead ja kõik kilises ja liivaterad silmis peegeldasid päiksele vastu ja meie füüsiline trenn on olnud üks raskemaid ja distsipliin.. See kõlab nagu väga nohikult ja imelikult, aga ainult neile kes ei tea sellest mõhkugi ja suhtuvad eelarvamusega.

Ja tead kui mõnus on istuda õhtul lõkkeääres, tunne oleks nagu lendaksid sest raske turvis mida päevläbi kantud on nüüd raamil.. ja kui karatsav on tõsta väsinud kilbikäega õllet ja tunda kuidas see lööb selle käe tudisema, ja kuulata laulu kulgemise käigus mõeldud sõnadega jorisemis laule, mida saadab torupill ja samal ajal pahvida tubakat.. kõik on nii vabastav...  nii kuradima vabastav.

Sest kõik on tsivilisatsioonist väljas, Nendel päevadel elame me nagu Muinasajal.

See laul.. See laul.. See laul tuletab palju veriseid ninasi meelde.